Kadri elust

Üheksateistkümnes ja kahekümnes päev Berliinis: Lumi ja ostureis Poola

2012-01-30T00:10:00.002+02:00

Eile õhtul tuli maha lumi. Muidugi täna pärastlõunaks sulas see ära. Hämmastav oli jälgida, kuidas kohe vahetult peale õrna lumevaiba teket oli KÕIKJAL kivipuru libisemise vastu.

Mind saab vist sõna otseses mõttes pühapäevapildistajaks pidada, sest kolme nädala jooksul teine fotopäev oli just nimelt pühapäev. Sel korral küll kõik pildid taaskord telefoni kaameraga...

"Lumi tuli maja ja valgeks läks maa..." Sisehoov Neuköllnis

Lumi Mitte linnaosas, vahetult enne Poola reisi algust

Tagumine auto (sinise auto taga) - omanik sõitis kohale ja kattis auto esiklaasi isoleeriva materjaliga, mida kohtab siin kõikjal kaubanduses. Eestis pole mina sellist asja märganud.

Tere tulemast poola turule! Ostsime suitsu, kohvi ja bensiini. Viimane oli suisa 30 senti liitri kohta soodsam kui Saksamaal. Sellised lühikesed sõidud piiri äärde olla väga popid. Käidakse ka kaugemalt kui Berliinist.

Mõeldes emale!

Ma ei tea, miks selle kaubanduskoja nimi sõna "Berliin" sisaldab. Turg oligi selline, et meeletus mahus telk-putkasid peamiselt toidukraamiga õues ning siis suur siseruum, kus riietest kõikvõimalike muude tarbeesemeteni kraami leiab. Palju oli ka söögipakkujaid, see oli koduselt soe valik - šašlõkk. Kõik kõnetasid mind saksa keeles, kuigi ise poolakad. Ka arveldamine käib Eurodes, kuigi pole ametlik rahaühik Poolas.

Veel uudistamist: http://www.hohenwutzen.de/

Ja mida Sina nädalavahetusel tegid?

Seitsmeteistkümnes ja kaheksateistkümnes päev Berliinis: prügikastitoit

2012-01-27T23:31:00.000+02:00

Päevad kulgevad rahulikult. Natukene asjajamist, natukene tuttavatega kohtumisi, natukene päikese käes jalutamist ja muu sinna juurde kuuluv.

Ca'ga tegime täna näiteks keedetud kõrvitsat kaneeliga ja sinna juurde praetud riisi idudega. Juurde oli mõelud konteineri kook. Nii nagu minu tagasisaamispeol Kä säras, et kui ta mulle siia külla tuleb, siis teeb mulle prügikastidest süüa - poed, tehased ja tootmisasutused viskavad mingil põhjusel suuri koguseid kõlbulikke toite ära ja siis on juba suisa hobi tekkinud, mil käidaksegi mööda konteinereid söödavat kokku korjamas. Kook olla ka olnud suures konteineris, mis on suure mahuga, aga ääreni täis värsket leiba-saia ja pakendis kooke - kas jäid siis koormast üle või kuidagi nii. Igatahes pole Ca siiamaani haigusi saanud ega muud hullu ka juhtunud - ütleb, et täiesti usaldusväärne allikas. Kook oli iseenesest super hea, olgu kuidas on selle saamislooga...

Kuueteistkümnes päev Berliinis: Külm on!

2012-01-26T14:10:00.000+02:00

Nonii, kohalikud külmetavad! Õues on hetkeseisuga kuni -6 kraadi. Prrrr! Muidu päike paistab ja asfalt on maas, et siis kole karm talv hetkeseisuga.

Leidsin Hermannplatzi turult punase pomelo, mis maitses magusalt ja natukene teise nüansiga kui tema valge sugulane. Maasikaid juba alustavad siin uut hooaega. Hermannplatzil oli ka saadaval alla 4€ kilohinnaga täiesti normaalseid mureleid.

Vastuolu?

Viieteistkümnes päev Berliinis: Kohvri eri

2012-01-24T21:30:00.001+02:00

Ca nädala eest tellisin endale kohvri. Nimelt läks kolimise kägus vana täitsa tükkideks ja mingit asendust lihtsalt oli vaja. Eestis ostsime aasta eest sooduspakkumisega prooviks perekohvri Samsonite'i firmapoest. Olukord tekkis, mil kohvrit oli vaja ja siis ma hakkasin täpsemalt uurima ka neid kallimaid (siiamaani olid kasutuses ainult kõige odavamad - arvasin, et vahet suurt pole, aga on!). Lisaks tekkis täiesti uus dimensioon 2 ja 4 ratta näol. Pere (edaspidi "roheline") kohver on 4 rattaga ja minu täna saabunud (edaspidi "punane") on 2 rattaga.

Kohvrit vaja, mõtlesin et ostan siis jälle mingisuguse suvalise, küll ajab asja ära. Türgi poodides suvalisi silmitsedes jäi esiteks häirima hind (ca 30€), teiseks on neil siiski võimatud rattad ja käepideme suhe on selline, et pikalt vedades surevad käed ära... Mõtlesin siis uurida kallimaid kohvreid korralikest poodidest ja 40-80€ eest oleks saanud täiesti korraliku pehme (tavaline lukusüsteemiga) kohvri. Aga otsisin edasi. Üks õhtu netis surfates leidsin erinevad (saksa) lehekülgi, mis müüsid ka Samsonite kohvreid. Läbi juhuse jõudsin lehele, kus läbi juhuse erinevat värvi kohvrite pilte vaadates nägin, et rohelise ja punase kohvri juures muutus ka hind. Tavahinnaks on määratud 179€ ning see omakorda on alla lastud 159€'le. Aga punased ja rohelised kohvrid maksavad suisa 109€. Lisaks saab end lehel uudiskirja tellijaks registreerida, mis automaatselt ühekordse 5€ soodustuse annab. Lisaks võimaldab leht pangaülekandega makstes saada 5% soodustust. Euroopa Liidus on ülekande maksumus ainult 0,39€ Saksamaale - seega probleemi pole.

Seega sain endale väga ilusa punase kohvri, mida on mugav kasutada, mis on kõva pinnaga (ei kahjusta sisu transpordi käigus) ning mis on väga okei kaaluga (4,8 kg). Konkreetse mudeli konkreetse suuruse (50 cm x 27 cm x 67 cm) kasutamise käigus on katsetatud tavalise reisikohvri sisu juures piir, et üle 23 kg (kallimate lennufirmade kilopiir) kindlasti ei kaalu ning üldiselt jääbki nii 18-20 kg kanti, mis on odavamate lennufirmade raskuse limiit.

Kohver ja lehekülg: http://www.koffer-arena.de/Samsonite-Termo-Trolley-Upright-2-Rollen-67-cm-38632.html?svi=e56538459b9b4fb40742ed88db03e7e6

Kohveril on 10 aastat garantiid.

Naljakal komber saab kõikjale EL'i piires sealseid tooteid 4,95€ eest saata. Eesti kaubanduses maksavad sellised asjad ikka oioi kui palju rohkem.

Neljateistkümnes päev Berliinis: Kiiksuga asjad

2012-01-23T19:10:00.002+02:00

Mõningaid tähelepanekuid selle kahe nädala jooksult.

* Kauflandi toidupoes oli täna hirmus siblimine teatud leti ümber - kõik Haribo kummikommid 0,55€/pakk.

* Tellin ühe huvitava poe uudiskirja, mille selle nädalases numbris on koristamise eri. Nimelt kõik, kes ostavad vähemalt 15€ väärtuses koristustarbeid, saavad kauba peale koristuslaulude klassika CD.
"Hits von Alexis Jordan, Faithless, Alicia Keys, Outkast, Kim Wilde und vielen anderen! "
Tahaksid olla üks nendest artistidest, kelle nimi on koristusklassika albumil?

http://www.zeeman.com/

* Türklaste söögikohta tuli ükspäev üks ca 10 aastane tüdruk, kes on pärit Bosnia ja Hertsegoviinast ning kuidagi juhtus nii, et ta küsis minult, kust mina pärit olen. Ütlesin siis, et Eestist. Seepeale küsis tüdruk kaks küsimust. Esiteks, kas seal on ilus ja teiseks, kas seal on ka kunagi sõda olnud.

* Ajalehes on rubriik, kus saab tutvumiskuulutusi ülesse panna. Minu meelest alla 60 aastaseid kirjutusi loetud numbris polnudki. Otsitakse partnerit, keda armastada, kellele kooki teha, kellega reisida, kes toeks oleks jne. Ennast kirjeldatakse üsna ausalt ("tavapärasest paar kilo kogukam") ja muhedalt ("ei ole vanaema tüüpi").

* Selles samas numbris oli ka üks kuulutus, kus mees otsis meest.

* Ma olen kahel korral puuvilju kahe erineva tootegrupina ostnud. Näiteks täna võtsin suvalise koguse viinamarju ja kolm banaani ning taaskord juhtus sama asi - hind on identne! (0,77€ sel korral) Mismõttes!?

* Kell üks öösel oli metroo olukord peaaegu identne sellele, mis toimub kell 1 päeval (kui välja arvata pisiasi, et öösel peab ronge KOHUTAVALT kaua ootama (ca 15 min; jama tekib kui ümberistuda vaja nt).

* Igas ettejuhtuvas ajakirjas või ajalehes on vähemalt üks artikkel neonatsidest.

* Korterite saamine võtab siin maal kaua aega. Üks eriti armas tahk selle juures on, et kui leiad sobiva korteri, siis sa alles kandideerid üürnikuks. Nimelt esitadki põhimõtteliselt end kandidaadiks ja siis omanik võrdleb erinevate üürinikuks pürgijate plusse ja miinuseid ja langetab otsuse. Nagu tööintervjuu...

* Kõik, kes tahavad kaardiga makstes ühistranspordipiletit osta lähevad seda tegema sularahaautomaati (millel on kaardimaksefunktsioon) ja siis teised ootavad ja kaardimakseautomaat on järjekorrata.

Kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes päev Berliinis

2012-01-23T13:28:00.000+02:00

Laupäeval sain CK ja tema naisega kokku. Käisime imehead kohvi ja kooki söömas ning kuna plaanid muutusid (kell 17 pidi proovitööpäev alguse saama), siis nende plaanitud väljasõidu asendasime teisega. Homme kohtun uuesti prouaga ja endine muusika õpetaja tuleb ka. Erinevad inimesed esindavad eri mõttemaailmasid, saab ka oma senisele tegevusele värskema pilgu peale heita.

Proovitööpäev pidi algama kell 17.00. Saksalik täpsus - kell oli 17.01 ja teades sakslasi, siis juba haarasin telefoni, et helistada ja küsida üle, kas olen ikka õiges kohas. Pool sekundit hiljem aga juba ilmuski oodatud isik välja (vabandades!). Küsitakse mult, kas ma olen varem selles hoones käinud ning sujuvalt ilmub järgmine küsimus: "Eesti, see on selline kummaline riik, et öelge, kas see üldse Euroopa Liitu kuulub?". Edasi täpsustatakse, et minu catering'i töö oma täismaja ajal ca 2400 inimesega tegelemine.
Päev varem sain kutse proovitööpäevale ning sellega üheskoos kaasa ka nõudmiste kirja, mis läks päris detailidesse (nt keelatud küünte lakkimine, piirangud meigile ja parfüümile, lubatud vaid käekell ja abielusõrmus jne). Öeldi, et ka töösärgi peab esimesel tööpäeval ise ostma. Ostsin proovitööpäevaks disainitoodete outletist vinge ja superheast materjalist valge triiksärgi 16,99€ eest, aga kergesti kortsuvast robustsekoelisest puuvillasest töösärgi eest tahetakse 30€, neid särke aga peab suisa kaks muretsema.
Lisaks makstakse täpselt miinimumi, et haigekassa on kohustuslik, aga oma mure.
Aga tööst endast ka natukene. Mina töötasin asutuses, kus siis täismaja korral üle 2000 inimese. Kokku on seal 4 nö kohvikut, mina olen määratud olema oma korruse suurimasse kohvikusse. Sellel alal töötas 5 inimest! 2 noormeest Equadorist, neiu Ukrainast, neiu Madagaskarilt ja mina. Ukrainlanna esimene särav küsimus oli mulle seoses vene keelega. Igatahes klientide teenindamine oli tegelikult köömes kõigest muust. Pidi ühesõnaga müüma (ja selle jaoks nt segama ka teatud jooke kokku ja kringlikesi soojendama jne), koristama laudasid, võtma tellimusi pausideks ja katma siis ka need lauad, nõude sorteerimine ja nende pesu, psügikoristus, laudade pesu, taara sorteerimine, lettide uus täitmine... kuni selleni välja, et köögi tühjendamine põrandapesu tarvis. Põrandapesu oli vast kõige kummalisem osa, et oled seal oma parimate viigipükste ja nahkkingadega ning korraga mitu ämbritäit seebivett maha ja kuku nühkima.
Põlle ulatades vahepeal ülemus ütles moka otsast, et hiljuti olla siin veel üks eestlane käinud, aga rohkem teda nähtud pole. H ütles selle kohta hästi, et eestlane teab, et välismaal orjaks ei minda. Ma nii päris ei julgeks öelda, aga midagi oli kogus selles asjas paigast ära küll. Kuigi iseenesest super, et 4-5 päevaga on võimalik töö leida!

Koju jõudsin öösel kell 1 vastu pühapäeva. Magasin end välja ja veetsin pühapäeva mõnuga rahulikult. Palju on järelemõtlemist. Eile saatsin ka ühe teise kandideerimisavalduse, aga see töö hakkaks nagunii alles aprillist.

Vaatame siis, mis tänane toob.

Üheteistkümnes päev Berliinis: Selginemine

2012-01-21T00:04:00.000+02:00

Selginemine hakkas toimuma üleöö ja mitmel tasandil. Kohvri peaks nüüd homme või esmaspäeval kätte saama ja tuuakse isiklikult kätte (vana hea kindel meetod!).

Rääkisin, et kirjutasin töökohale kandideerimisavalduse ja juba samal päeval sain juurdepärivaid küsimusi. Üks päev oli seejärel vaikust ja täna tuli kutse vestlusele ja proovipäevale. Selleks, aga et vastata nende tingimustele sain terve A4 formaadi pikkuse loendi nõuetest ja keelatud asjadest. Pärastlõuna kulmineerus viigipükse ja valget särki ostes ning hämmastaval kombel sain üsna ideaalilähedased hästiistuvad esemed siit samast Neuköllnist 1,5 tunniga ja tegelikult väga soodsalt.
Ühelt poolt hindan etiketti ja pean sellest lugu. Teiselt poolt jääb mulle teinekord arusaamatuks, miks on vaja ikkagi neid viike pressida (tehtud!) ja valget särki kanda. Valge on minu jaoks üldse üsna võõras värv... Igatahes ostsin esemed, mida kannaksin ka siis kui töökohta mingil põhjusel saama ei peaks. Omamoodi ootamatu lisakulu siiski. Äkki saab asja!
Küüned lõikasin ka ära ja juuksed saab homme kinni pandud!

Õhtul oli kohtumine siinsete eestlastega. Kohvikusse oli tehtud küll broneering, aga mingil põhjusel siiski meile lauda polnud ja teenindajad olid üsna ebaviisakad. Seevastu tulijaid oli pea kümme ja kohtas üllatavalt toredaid inimesi! Muu hulgas ka oma endist muusika õpetajat. Maailm on väike! Kaks olijatest viitasid ka võimalikule muule tööle, mida äkki saada õnnestuks. Juba idee sellest, et midagi välja pakutakse, on super!
Põhiliselt olid kohtumisel pikemalt Berliinis elanud inimesed, mina olen ikka väga roheline teiste kõrval. Samas ma siin aastaid käinud, äkki see aeg järjestikku asetades annaks ka rohkem välja :-).
Kohal olid ka kaks sakslast, kelle elutee on hoopis Eestiga kokkupuute loonud.

Kohvikus proovisin Ul'i kausist ühte pelmeeni (tegu oli venepärase kohvikuga), mis maitses täitsa kenasti - andis pelmeeni mõõdu välja küll! 2 osalejat sõid suppi, mis ka hea välja nägi. Pelmeenide juures äratas tähelepanu nüans, et hapukoor oli lastud läbi ilupritsi nagu oleks vahukoor.
Mina proovisin sellist imejooki nagu vene kuum šokolaad ehk siis klassika, aga 2 cl viina lisatud ja kaetud vahukooremütsiga.

Homme palju uut ja põnevat ees. Mõtted hakkavad tasapisi selginema.

Üheksas ja kümnes päev Berliinis: Arenev kaos

2012-01-19T17:18:00.001+02:00

Jõudsingi siis esimese äparduseni. Tellisin endale uue kohvri, sest vana lagunes ju täitsa ära. Aadressi otseselt pole, kuhu tellida ja mõtlesin, et pakutud pakiautomaadi võimalus on vast kõige mugavam. Hetkeasukohast jääb see nii 6 min jalutuskäigu kaugusele ka. Ma olen Eestiski üsna uus pakiautomaadi tarbija, aga midagi kontimurdvat ma seal kohanud pole. Puhas oletus ütles, et ei saa ka siin midagi keerulisemat olla. AGA. AGA-aga-AGA-aga: ON! Kohver peaks idee poolest hetkel juba automaadis olema ja siis otsustasin, et lähen vaatan. Võtsin kaasa koodi, mis tarnija andis, aga selgus, et automaadi juures polnud sellega mitte midagi teha. Seal taheti kas DHL'i enda väljatrükk paberit, kus paki kood peal või pidi kliendikaardiga süsteemi sisenema. Püüdsin ja proovisin seal siis erinevaid variante ja läbi vihmasaju olin sunnitud tühjade kättega tagasi vantsima. Oeh. Uurisin siis lähedamalt seda asja ja selgub, et peangi end kasutajaks registreerima. Ok, registreerin siis (6 astmeline küsimustik). Saan kinnituse maili, kus rõõmsalt teatatakse, et MÕNE PÄEVA pärast saan kliendiks olemise kinnituse ja sellest omakorda PÄEV hiljem tehakse juurdepääs, et pakiautomaatides asju ajada. Eestlasel said sõnad ja mõistus selle peale täitsa osta...

Naljakas-tore-positiivse poole pealt leidsin üleeile ühe huvipakkuva (mini)tööpakkumise ja eile kirjutasin sinna kandideerimisavalduse ja veel samal päeval sain kirja, kus küsiti mõned täpsustavad küsimused. Ennekõike jäi neile selgusetuks see pisiasi, et kuidas ma omadega Berliini jõudsin, mida ma siin teen ja kauaks jääda mõtlen. Loodan, et kirjutasin piisavalt ilusa vastuse ja neid ära ei hirmutanud sellega, et nii värske välismaalane Berliinis... Aga vinge, et samal päeva tagasisidet sai!

Hommikul kohtusin Ca õe Kth'iga ja sõima koos hommikust. Saksamaal on popp osaleda igasugustes tunnistajaprogrammides. Näiteks näed pealt, kuidas keegi võltsitut ühistranspordipiletit müüb ja siis kirjutad avalduse. Tihti toimub siis ka kohus, kuhu oodatakse neid inimesi tunnistajateks. Kth ühes sarnases programmis hetkel osalebki, mis tähendab mitut kohtuskäiku Cottbussi (mis kinni makstakse!) ehk siis saab tasuta ka koju ja Berliini. Win-win! Igatahes oli tore näha ja mis eriti üllatav oli, et hommikusöök mulle suisa välja tehti.

Väga palju on hetkel toimumas ja osad protsessid meeliülendavalt keerulised. Nende hulgas kohvri kätte saamine (nüüd lugesin, et tegelikult kohver mõõtudelt automaati ei saagi mahtuda ja siis peaksin nüüd välja nuputama, kuhu sellele järgi minna - kolm kirja juba saadetud - ju iga asi leiab ikka lahenduse ka, teisiti pole võimalik). Seega õpin pidevalt midagi juurde ja väga mitu korda olen juba olnud sunnitud tõdema, et mõned asjad on siin maal ikka absurdselt keeruliseks aetud...

Homme peaks olema Berliini eestlastega kohtumine. Loodan, et ikka õnnestub sinna jõuda!

Seitsmes ja kaheksas päev Berliinis

2012-01-17T21:26:00.000+02:00

Täna täitus siis nädal. Päris palju on juba nädalaga juhtunud, samas üsna palju jäi veel juhtumata. Vähemalt midagi toimub ja asjad on protsessis.

Sisseelamine mõttega, et ma nüüd kolisin siia, ei lähe kõige paremini. Harjumine hetkeolukorraga võtab nähtavasti rohkem aega kui nädala (ülla-ülla). Aga koduigatsust või mingit probleemi ka otseselt ei ole. Asutustes suhtlen automaatselt ja korralikus saksa keeles ja ringi käin ka nagu kohalik. Samas olen seda siin piisavalt harjutanud ka.

Veidi seiklusi ka. Jalutasin ja käisin tööbüroos, aga hakkas külm. Mõtlesin, et lähen korra poodi sooja. Sisenesin kaubamaja raamatute osakonda, et veidi ringi uudistada. Õige pea leidsin end türgi köögi raamatut lehitsemas. Tükk aega uudistasin seda. Korraga pöördub minu poole üks üsna sümpaatne meesterahvas ja ütleb säravalt: Tere!" ja lisab kohe saksalikult "Kuidas läheb?". Esimese hooga mõtlesin, et üsna absurdne oleks kui ta mind nüüd kellegagi sassi ajaks... Edasi mees (türklane) jätkab: "Tead, sul pole seda raamatut vaja, sest mina oskan süüa teha!". Suht šokeeritud seisus pobisesin midagi vastu, aga ju veidi eestlaslikult ebaviisakalt ja ajasin ta sellega minema. Ma isegi ei suuda mäletada, mida ma ütlesin. Eestis nii inimesi ju lihtsalt ei kõnetata! Peab harjuma siis ka selle võimalusega, et igal hetkel võivad inimesed suhelda. Naljakas juhtum. Raamatu ostsin endale ära ka, väga sümpaatne formaat ja heal kujul retseptid.

Teiselt poolelt naljakas, et ma sain täna jagada Istanbulis oma kividevarustaja aadressi - poleks ka hommikul ärgates sellisele ideele tulnud, et keegi seda küsida võiks.

Jätkub elu täis üllatusi.

Kuues päev Berliinis: Pildid jalutuskäigust Neuköllnis

2012-01-15T20:49:00.000+02:00

Pühapäeval on kauplused seadusega suletud. Seetõttu on kohvikutes tavapärasest rohkem rahvast. Üldiselt olid tänavad väga tühjad, kohtasin oma teel pigem üksikuid inimesi, kelleks olid näiteks koertega jalutajas. Mõtlesin, et lähen jalutan ja noh, kaamerat pole kaasa vaja, et mida ma seal ikka pildistada võiksin tahta. Seetõttu fotod telefoniga pildistatud ja kvaliteet on ebaühtlane...

Teise korruse rõdu on kaetud jõulutähtedega

Kastanipallid sinakas taevas

Tegelikult on seal asfaltist miniatuurne tee liiklusmärkidega - lastele õppimiseks?

Hiir ja rinnahoidja polster

Kui mehele öelda siga, siis kas moslemile oleks see suurem solvang? Igatahes - siga autos, palun väga.

Avalik aiakene

Kunstniku kodu?

Uskuge või mitte, aga tegu on küttepuudega

Tolerantsus jõulude moodi

Muru jaanuari teises pooles

Viies päev Berliinis: saksa keelele lisandusid türgi ja vene

2012-01-14T18:55:00.001+02:00

Hommik algas rahulikult, aga tuju oli millegipärast kuskil ära. Aga poole päeva pealt tuli tagasi ja oli parem kui kunagi varem (see lause lihtsalt kõlab hästi).

Hommikul oli plaan minna Ca laupäevasele turule kanali äärde külastama minna. No läksin ka, aga ringiga. Otsustasin minna sinna jalgsi (on suht-koht lähedal, kaks metroopeatust), aga ringiga ehk siis tekitasin nö kolmnurkse metroopeatuste teekonna, mis tõenäoliselt paar kilomeetrit minemisele lisas. Õues päike ja puha, asi see siis jalutada on. AGA kindad panin kätte ja põsed said külma - selline see tali siin ongi siis. Peibutab ja piitsutab... Õues on jäine õhk, aga kraadid pluss poole peal siiski.

Teekonnal külastasin Kreuzbergi mõningaid poode ja LÕPUKS sain endale ka sussid! Teoorias oleks ka varem võinud saada, aga esiteks ei taha ma kinga raha nende eest maksta ja teiseks lihtsalt ei meeldinud miski eriti siiamaani. Need, mis nüüd ostsin on täpselt samasugused nagu minu rohelised sussid Istanbulis elades olid. Head kerged ja kummitallaga. Uskumatu hinnaga kah - 1,99€. Elagu türklased! Mitu toredat poekest avastasin enda jaoks juurde. Toredad nii kauba valikult kui ka hinnalt.

Minu uued sussid!

Eile õhtul ostsin endale ka kingad. Nimelt käisin Berliinis ka septembris ning toona leidsin ühed tõsiselt ilusad mustad sametkingad. No kuhu ma lähen nendega kodumaal - jätsin ostmata. Mõtlsin enda jaoks naljaga pooleks, et kui kunagi siia elama tulen, siis ostan need ära ja siin ju saab neid kenasti kanda. Käisin päeval neid veel proovimas (viimane paar alles, aga siiski alles!) ja õhtuks jõudsin otsusele - on vaja! Vahepeal oli hindki veel taandunud, seega väga ilusad ja uskumatult mugavad (eile sai juba ka väljas käidud nendega) papud hinnaga 9,99€. Tehke järgi!

Minu uued saapad!

Tundub, et rahast sai palju räägitud - jätkakem! Nimelt leidsin täna ühe lillepoe, kus (ilusaid ja värskeid) roose veelgi ulmelisema hinnaga pakuti. See, et 10 õit hinnaga 5€ on, on tavaline, aga, et 20 roosi 5€. Ulalalallaaa. Miks mulle keegi juba lilli ei kingi? Saab kodu, siis kingin endale ise!

Kreutzbergi juurde tagasi. Jalutasin Ca poole ja kohapeal selgus, et teda polegi. Ju mõtles siis ümber. Ta pidi nagunii selle päeva töötajat asendama ja tüdruk tal ei vaimustunud sellest mõttest. Nojah. Oleks võinud ju öelda. Nojah. Turul oli nagu ikka, et müüjaid rohkem kui ostjaid. Samas see on spetsiifiline turg ka, kus on müügil pigem kangaid ja õmblustarvikuid ning nipet-näpet köögivilju, pagaritooteid ja võileivakatteid.

Korraga hakkas jalutades külm ja vaatasin kohvikuid, mis teele ette jäid. Enamus omab üksikuid istekohti (elagu take-away kultuur! - kohalikud vist ei istugi kunagi) ja nendesse ma end pressida ei viitsi - hakka siis kellelegi sülle istuma või!? Nojah. Läksin veidi edasi ja silma jäi üks väga vinge inerjööriga türgi kohvik. Sees oli mitu vaba lauda, aga klientideks vaieldamatult kõik pearättidega türgi naised. Selgus, et ka kassatädi ei pea vajalikuks saksa keele õppimist ja nii ma oma tee türgi keeles tellisingi. Vadistamist oli seljataga selle peale muidugi üksjagu! Tädikene oli väga armas, kenasti tänasin teda ka pärast. Muide, küsimuse peale, et palju tee maksab ei vastanud ta midagi. Viipe järgi sain aru, et põhimõtteliselt anna ükskõik mida. Tavaline turuhind sellisel teel on 0,5€ ja seda siis pakkusingi ja võttis ta ka selle kenasti vastu. Koht ise tundus aga pidulikum-puhtam-toredam kui tavalised, et ju täishind seal oleks siiski rohkem olnud. Aga türklastele antakse seda tihtipeale nagunii niisama, see on ju nagu hingamine: ei saa alahinnata teejoomist!

Tee joodud, vantsin edasi. Vahepeal uudistasin veel Karstadti kaubamajas kohvreid ja põhimõtteliselt isegi meeldis üks. Umbes nagu pere roheline Samsonite, aga too oli türkiissinine ning veidi odavam versioon ehk veidi odavam plastik ning puudus USA turvalukk. Mis mind aga häiris oli see, et ülemine käepide on veelgi ebamugavam kui rohelisel. Seega vaatan veel ringi, aga hinna poolest oli too igati ok iseenesest. Pehmeid kohvreid võib ju vaadata ja sinna mahub ka kokkuvõttes rohkem asju sisse (eriti kilode tähenduses), aga nii nagu minu omaga tee peal juhtus, et laguneb lihtsalt tükkideks - see tunne tekib päris mitut vaadates. Kusjuures kallite firmade pehmed kohvrid ei oma üldse plastikust sanga. See kangast jura, mida nad sinna õmblevad nüüd küll pikalt 20 kilo sikutamist vastu ei pea...

Tagasi kodukanti jõudes astusin taaskord oma türklaste juurest läbi. Ha tegi mulle süüa ja õige pea sisenes ka tolle aseri tüdruku ema, kelle kodus mul mõne päeva eest au viibida oli. Ta kurtis, et autokool on absurdselt kalliks aetud. Nad käivad seal hetkel tütrega koos ja viimasest eksamist kukutatakse juba mitmendat korda läbi ning siis on nõme reegel, et peab kolm uut sõidutundi võtma (igaüks 45€!!!). Sõiduõpetaja olla öelnud, et teeme need kolm tundi ära, siis sõidan ma nädalaks puhkusele ja siis teeme veel viis ja vaatame, kas siis luban äkki eksamile. Naine oli mõistagi väga häiritud sellisest jaburast raharöövimisest. Ta olla inimese kohta siiamaani juba üle 3000€ välja käima pidanud. Selle raha eest saaks juba auto ju! Võrdlesime Türgi (uurisin suvel) ja Aserbaidžaani sõidukoolide hindasid, mõlemal nii 300-400€ vahel. Eestis vast suurusjärgus 1000€.
Ajasime natukene ka muud juttu. Ta otseselt kordagi ei küsinud, et kust ma pärit olen. Ütles, et näo järgi sai kohe aru, et pole sakslane. Kiitis Eestit ja ütles, et tal just käisid Tallinnast head tuttavad külas. Maailm on tilluke. Vahepeal kukkus mõnda asja mulle ka vene keeles seletama. Nii palju kui ma ka a la saatest "Sind otsides" aru olen saanud, siis võõramaalaste vene keel on minu jaoks palju arusaadavam kui venelaste endi suust. Vastu podisen ainult natukene...
Rääkis, et aserbaidžaani keel ja türgi keel kattuvad nii 70% ulatuses ja tema valdab suurepäraselt mõlemat.
Ha jõudis vahepeal türgikeelses jutus minu vaimustust selle naise kodust mainida ja siis kohe ei olnud ta ka kitsi lisa uurima, et mis mulle täpsemalt ikka meeldis ja iga komplimendi peale noogutas, naeratas, säras ja tänas. Seletas veel seepeale natukene juurde, mida muuta tahab. Kiitis ise ka, et väga kena lühter õnnestus tal suurde tuppa saada. Valgustid olla väga olulised ja sellepärast peab ka magamistoa lambi ilmtingimata välja vahetama (vbl tõesti, mulle too meelde ei jäänud). Kiitis ka oma vannituba, et suur ja mullivanniga. Otseloomulikult kiitsin mina ka!
Seepeale rääkis, et oli oma mehega koos 23 aastat ja siis mingi muu sealse kandi rahvusest naine magas tema mehega ja kui tema sellest teada sai, siis saatis ta oma mehe kohe pikalt. Kurtis veel mitu korda, et kuidas on võimalik selline sigadus peale pikka abielu ja ühiste laste üleskasvatamist. Eks see kerge kindlasti pole...
Uurisin natukene ka, et kuidas talle meeldib elada Berliinis ja kas ta tagasi ei igatse. Kiitis, et tal on kodumaal nii korter kui ka juuksurisalong, aga laseb parem emal neid kamandada ja ise käib kord aastas rahal järgi. Tagasi ta ei taha ja nagu ma tütre jutust aru sain, siis Aserbaidžaanist lahkudes pandi neile tempel, et kodumaale neid tagasi ei lasta (reeturid vmi), aga nüüd on neid saksa pass ja kodakondsus ja teevad mis tahavad. Tütar olla peale viimast 'kodus'käiku terve tee lennukis nutnud, et tahab kauemaks jääda... Aga tema ei, mitte kunagi uuesti tagasi.
Kõige selle jutu krooniks oli jutu sees mainitud lause, et ta kuulis kuskilt, et Aserbaidžaan võetakse 2013 Euroopa Liitu ja kritiseeris Saksamaa välismaalaste poliitikat, et neid tüütuid rumeenlasi ja mustlasi on kõik kohad nüüd täis - igasuguseid siia ikka lasta ei tohiks!

Nüüd paluti mind lahkelt pesu pesema ja vastutasuks saan kena õhtusöögi - miks ka mitte :-).

Kolmas ja neljas päev Berliinis

2012-01-13T18:49:00.000+02:00

Teise õhtu lõppu veel vajalik juurde mainida, et too aserist neiu, keda põgusalt mainisin, kutsus mind peale vestlust söögikohas enda juurde koju külla. Noh, elas sõna otseses mõttes ümber nurga ka. Tuttavad ju ka piisavalt, suisa ühiste tuttavatega. See kodu oli ehtne moslemi kodu. Peamine märksõna siin kohal: PUHAS. Kohe esikus anti ka külalistesussid jalga, neid oli päris suures valikus. (Khm, mina pole kaubandusest siiamaani normaalse hinna-kvaliteedi suhtega susse leidnud, kord pole numbrit, kord mingi muu häda). Tüdruku (19 a on ta) toas oli baldahhiinvoodi! Mul jäi üllatusest suu lahti, aga noh, idamaade värk nagunii. Tal oli palju väikeseid aknaid, selline filmidest jäänud üliromantiline mulje. Aknad võtsid enda alla terve ühe seina ja läksid soliidselt ühe ruuduga ka mõlemale küljele. Selline nõksuga ehitatud maja. Elutoas oli neil (elab seal ema ja vennaga; isa läks oma teed) imeline lühter. Vannituba oli ruumikas suuuuuuure mullivanniga. Selline korter, mida siinsesse konteksti ei oskaks üldse kuidagi panna. Noh, et on ilus maja, aga Neukölln ja siis mullivann ja lühter. Aga idamaade värk taaskord. Samas Mustamäelegi tehakse saun korterisse või jumal teab mis imevärke. Aga ja, ukslikud on nad seal peres. Varem olla tüdruk 5 korda päevas palvetanud ka, aga nüüd noh, noh, pole aega enam või nii. Minu sõber küsis irooniliselt hiljem mult juurde, et noh, pearätikut ei kanna seal peres ju ükski naine ka.
Hirmus külalislahked ollakse ka sellistes peredes, et küll kohe teed keetma ja banaani pakkus või kakaod või... Noh ja nagu ma tean, siis keelduda ka ei lasta. Päris hea banaan oli.

Mulle pakkus üks lahke inimene välja, et ca kuu pärast tuleb ka Berliini ja võib mulle mõne asja juurde tuua. Selline tunne on, et kui just oma susse ja muid nipet-näpet asju tuua ei lase, siis kindlasti lasen šokolaadi tuua - annan nendele toredatele inimestele, keda siin nii kiirelt tundma õppisin.

Eile õhtul vaatasime veel kordamööda videosid Eestist ja Türgist. Küll ohatakse Tlna vanalinna nähes, mina jällegi igatsen Türgimaale. Miski seal lummab jäägitult. Naljakas oli pilte kodumaast ja linnast ka vaadata... Üheks videoks sattus ka nõuka-aegne Tallinn oma kollase trollibussiga. Sinise vaguni taustamuusika tundus nukker.

Kaubandusest peab lihtsalt ka veel rääkima. Lidlis müüakse tumedat šokolaadi 100g 0,35€. Eile oli seal ka silt, et litšid kilohinnaga 2€, aga toodet ennast enam polnud.

Täna avastasin siis veel lisaks ühe poe olemasolu sügavuse. Noh, et Berliinis on fääänsi KaDeWe, selle odavam kaubamajalik versioon on Karstadt ja omakorda avastasin, et siin Neuköllnis (vbl mujalgi?) on omakorda selle viimase jääkidest koosnev soodushindadega kaubamaja. Kõik on seal niigi väga taskukohane, aga nüüd avastasin, et pea kõik niigi üliallahinnatu oli omakorda -50%. Mõtlesin poes, et nii need kortsud tulevad sinna otsaette, koguaeg tee suuri silmi. Kui korter oleks käes, siis oleks kuuese paki klassikalisi Luminarci õlleklaase ostnud, mis 17€lt 2,5'le €'le lastus olid. Äkki on neid seal järgmine nädal ka veel, palun. Suurtest klaasidest on imeline kas või vett juua. Väikeste juures häirib mind miski... Ja leidsin sealt kvaliteetse peenvillase nö aluskleidi, mis enne oli ligi 40€, aga täna sain peaaegu ilma rahata kätte. Siin on mingi kuri tuul vahepeal, see lisakiht teeb olemise oluliselt mugavamaks. Naljakas, et Eestis selliseid asju kohanud pole. Tädiga kuu eest kohtasime mitmes erinevas kaubamajas villase pesu valikut ja vägagi mõistliku hinnaga.
Gerry Weberit ja muud säärast leidis seal ka natukene.

Põhimõtteliselt ongi nüüd siin see aeg, millal shoppinguhullud tulema peaksid - allahindluste allahindlus. Kui ise ei vaata, siis pole mõtet seletada ka, mida see TEGELIKULT tähendab.

Algne lootus see nädal korterit saada lükati rahulikult järgmisesse edasi. Kiirelt ei käi siin see paberimajandus... Korterit kiirelt saada tundub üldse suhteliselt ulmeline, tore, et abistavaid inimesi leidub!

Ca pakkus välja ka oma töökoha mulle loovutamise ehk siis kord nädalas juurikaid müüa, AGA juhul kui ma seda isegi tahaks, siis peaksin kõigepealt omanike tundma õppima, sest neile ei meeldi VÄLISMAALASED. Kujutad sa pilti, ma ei mõelnudki, et mina võiksin olla ÜKS NENDEST. Üks türklane kasutas selle väite illustreerimiseks viidet Teisele Maailmasõjale, aga ma siis muigasin vastu, et selles kontekstis on neil rohkem karta. Sõbralik tögamine, mis muud.

Ja selgus, et natsidest räägitakse igal sammul. Lugesin täna tehnikaajakirja ja seal oli seoses FB'ga mainitud neonatside aktiivsust ja kritiseeriti FB tsensuuritust, et kuidas küljepeal reklaamides on viited natsistliku muusika CD'dele jne. FB'st räägiti ajakirjas üldse naljakalt palju. Timeline'ide oht pidi olema, et juba kasutavad häkkerid mingeid vahelehti, et kes on vahetanud enda profiili Timeline'ile, et ametlikult enam vana tagasi ei saa (selle aasta jooksul peavad kõik ümber vahetama), aga siis ongi need õngeminemiseks mõeldud abileheküljed... Nojah.

Seda sain ka sealt ajakirjast teada, et ruutkoodi saab ka läbi arvuti tuvastada ja selleks on omad programmid. Ma korra imestasingi, et kuidas saab eeldada, et kõigil on skänneriga telefon. See oli muide teemana lugejaküsimuse all, kus lugeja kurtis, et sai sünnipäevakutse ruutkoodina, aga ei oska seda avada. Mõte pole paha ;-). Muidugi palju siis külalisi tuleb...

Nii palju siis hetkel igasugustest valdkondadest uudiseid.

Teine päev Berliinis

2012-01-11T18:19:00.000+02:00

Alustuseks tuleb tõdeda, et vene šokolaad on tõsiselt hea! Toodi Moskvast ja võtsin endaga Beriini kaasa. Siin muidugi vene poode ka, aga ei tea nende magusavalikut. Mäletan, et nt tatart sai sealt küll. Tatraga meenub, et Ca lasi oma korterikaaslasest poolakal Le'l ka tatart kaasa tuua, sest see olla eksootiline toit, mis tagatippu veel tervislik. Huvitav, kas nõukogude ajal toit igalpool sama polnudki (iroonia?).

Suu sai kole magusaks (jälle häda). Tegelikult pole viitsinud veel lihtsalt õhtusöögiga tegeleda. Kogun vaikselt mõtteid alles...

Sõbral hakkas siin selg valutama ja siis mõtlesin, et soovitaks hobuse palsamit selle jaoks. Mõtlesin, et kuidas see imeasi saksa keeles olla võiks. Letilt igatahes ülesse leidsin ja polegi nii erinev see nimi - hobuse salv. Lihtsalt kasutaja oli segaduses, et mis seos on salvil ja hobusel. Ega ma ise pole ka täpselt sellest aru saanud. Valgus on teretulnud.

Oma esimese kliendikaardi olen ka saanud ja selleks ei läinud isegi aadressi vaja! Kaardi sain tegelikult eile, aga millegi pärast unustasin mainida (kuigi 1. päev Berliinis ja kohe 1. kliendikaart kõlaks nii palju paremini).

Sattusin täna ühe raamatupoe tühjendusmüügile, kus leidsin mitu piisavalt huvitavat raamatut ja hinnadki olid röögatult 0,99 ja 1,99€ vahel. Olgu, mõni kallim raamat oli suisa 2,49€. Otsustasin, et kõike ei saa ka kokku osta, mida tahta. Esialgu peab elamispinna jalge alla saama. Samas olen Pärnu mnt Rahvaraamatust samuti lugemiskõlbelikke raamatuid 0,1 ja 0,5€ eest soetanud. Peab lihtsalt teada, kust mida saab.

Täna ma tegelikult tööotsimisega ei tegelenudki, aga sain pakkumise ühte interneti kingapoodi tellimuste komlekteerijaks. Mnjaa, ei kõla kuidagi... ahvatlevalt.

Mida veel põnevat?

Õhtu on veel noor, vaatame, äkki lisandub veel miskit! (Nt võiks alustuseks SÜÜA)

Esimene päev Berliinis

2012-01-10T21:12:00.001+02:00

Kohver ei kaalunud rohkem kui tohtis, aga see-eest oli-on ta vana. Ostetud aastal 2005 siit samast Berliinist. Tulemus: tuli aastal 2012 tagasi Berliini ja see kord suisa surema. Kohver lagunes tükkideks - lahti tuli põhjaosa ning sikutamiseks mõeldud aas. Kohvritassija sai korraliku haava (aas oli kruviga kinni...), mis siiamaani veritseb. Elagu odavad kohvrid!? Vaatasin, et siit oma lemmikpoest (brändide nö outlet ehk laojäägid odavama hinnaga) saaks piisavalt korraliku uue ka 40€ eest, mis on poole kallim kui aastal 2005 ostetu, aga olgem ausad, see uus oleks 100x mugavam kaaaaa. Jah, ma reisin teinekord. Tundub praktiline, et kohver on mugav.

Kohver oligi vist kõige põnevam teema, eksole?

Ei noh, verd sai, mida veel... Veel verd! Sattusin pealt nägema avariid, kus ratturile sõitis kurvis otsa sõiduauto. Rattas oli puru, sõitja jäi ellu, aga kiirabi viis minema. Autoga vist ei juhtunud mitte midagi.

Esimeses lõigus reetsin juba ära, et sattusin ka poodlema. No suu jääb lahti! Ma pole sellist alet veel enne näinud, ausõna! Noh ja siis tahaks ju kõikekõike osta kaa! Näiteks ostsin ühe kampsuni, mis enne oli 25€, nüüd aga 5€. Ema lemmik juukselakk maksis suisa 4€ (meil vist 4x rohkem) ja üks mu lemmik riidepoode Orsay oli hinnad suisa alates 4€ teinud. H&M ja muud loomad müüsid kõiki talveaksessuaare põhimõtteliselt lihtsalt euroga. Pakkumisi oli kohutavalt palju ja hinnad enneolematult odavad. Muutkui ostaks... AGA kohver on katki ja enne võiks KODU või vähemalt "kodu" leida/kätte saada.

Minu tänase söögikogemuse tipphetkeks kujunes türklasest sõbra töökohas, mil ta tegi pannitäie kodutoitu (mida sealt osta mõistagi ei saa) ja siis sai seda värske saiaga söödud nagu mullu seal kaugel maal olles. Soojad mälestused, mõnus kodune söök. Sain tuttavaks ka ühe aserist neiuga, kes arstikabinetis assistendina töötab ja kurtis kui õudne töö seal on (ta on seotud lastega). Too noor naine räägib perfektset saksa keelt! (Oluline mainida, sest paljudel võõramaalastel on siin üsna ükskõik kui hästi nad seda keelt räägivad ja pingutatakse teinekord häbematult vähe). Seega väike kultuurielamis, mis äratas mu ülesse. Hommikul tulles oli selline kerge paanika hinges, et MIS NÜÜD SAAB. Aga mis siin ikka saab, täpselt nii läheb nagu minema peab.

Kui veab, siis selle nädalaga saan oma elamispinna. Kui ei vea sellega, siis veab kuskil mujal. Universumi seadus!

Hetkeseisuga siis kõht on täis, tuju on hea ja saan tarvitada suisa tasuta internetti. Mida veel elult tahta? No pudeli veini ostsin kaa, kuidagi peab ju tähistama!

Ruutkood - QR kood - tulevikumuusika nüüd ja kohe

2011-12-21T23:00:00.003+02:00

Mõne aja eest hakkas märkama sellist kummalist märki, mis ise on just kui ruut sisaldades endas suuremaid ja väiksemaid ruudukesi, mis mingil moel just kui triipkoodi edasi anda püüaksid. Suurem huvi tekkis eelmisel nädalal AirBaltic lennukil aega sisustades, mil taaskord seda kujutist nende lennuajakirja esikaanel kohtasin. Samuti kohtas neid märke Berliinis pea kõikjal - kaasa arvatud muuseumipiletitel. Midagi taolist näeb see siis välja:

Allikas: http://2d-code.co.uk/images/google-qr-code.jpg

Tehnikavõhik nagu ma tunduda võin, viis end just täna täpsemalt kurssi, millega siis ikkagi tegu on. Oletasin sarnast funktsiooni, aga millegi pärast tundus liialt tulevikumuusikana. Võta siis näpust - elamegi moodsal ajal, iga hetk on täis uudsust ja mobiilsust.

Coca-Cola Plaza kodulehelt leiab igati toreda seletuse:

Filmiplakat ja Ruutkood
Tõsise filmisõbrana oled kindlasti märganud ruutkoodi kõigil meie kinodes olevatel filmiplakatitel. Alati kui seisad kinos filmiplakati juures ja soovid filmist rohkem teada, siis võta oma mobiiltelefon ja skaneeri plakatil leiduv kood. Kood viib Su otse plakatil oleva filmi info juurde, kust saad vaadata Youtube'ist filmi trailerit, lugeda sisukokkuvõtet, vaadata pilte, näha infot vanusepiirangute, näitlejate jms. kohta. Ei ole mõnusamat viisi oma seanssi oodata ja samal ajal filmidest rohkem teada saada!

Mõte tundub lihtsana, iseasi kui palju ma enne filmi selle sisu ja detailide kohta lisainfot saada soovin. Kujutlen ette kuidas näiteks sooviga osta uut ripsmetušši piisab telefoni väljavõtmisest kotist ning asetades selle toote koodi juurde ilmub korraga põhjalik tootetutvustus. Või miks mitte järgmine kord Madli Väli imelist keraamikat soetades liikuda koodi peale ja saada teada täpsemalt, millise võluva persooniga tegemist on ning milliseid töid ta varasemalt teinud on.

Ruutkoodist Vikipeedias

Ruutkoodist Arvutimaailmas

Mis asi on KISMET?

2011-12-05T14:45:00.000+02:00

No suvel läksin (khm, lendasin) Türki. Ostsin lennukis söömiseks kaasa tahvli Fazer Kismet šokolaadi, aga mingil põhjusel ma seda ära ei söönud. Mingi hetk meenus mulle ülessulanud ja läbimuljutud vahvlitahvel ning panin selle lauale söömiseks. Türklane tegi imestusest suuri silmi.

Miks?

Selgub, et sõna "kismet" omab türgi keeles tähendust.

"From the Turkish kısmet, from Arabic قِسْمَة (qismä)."

Türgi keeles tähendaks see sõna "sest saatus tahtis nii".

Sihid ja nende vajalikkus

2011-12-05T00:07:00.000+02:00

Täna sattusin poole kõrvaga (mida iganes see väljend ka ei tähendaks) pealt kuulama ühte telesaadet, kus noormees esitas neiule küsimuse: "Kui sa teaksid, et sul on üks päev veel elada, siis milline see viimane päev oleks?" Ei, neiusid oli kaks. Üks neist vastas, et viiks täide oma kõik unistused või nii palju kui neid täide viia oleks võimalik. Teine ütles selgelt: "Ainult üks päev!? No ujuks ja oleks mere ääres."

Minu viimane kuu kindla teadmisega Eestis jookseb kenasti. Tuju on püsivalt hea, suhelda on lihtne ja mõnus ning seetõttu toimub ka positiivseid muutuseid. Asjad sujuvad üsna lahedalt. Ideed tulevad kui vaja. Probleeme on just parasjagu.

Huvitav miks püsivalt ei suuda siis elu kontrolli all hoida sellisel kujul? Ikka on vaja mingit Ajendit, mis suunaks. Samas siht annab ju suuna, umbropsu tormata ju võib, aga alati ei pruugi kuhugi välja jõuda. Teekond on tähtsam kui siht? No ja nii võibki arutlema jääda.

Fakt on see, et peagi ma lähen. Palju vastamata küsimusi, aga see kuulubki asja juurde. Tean parasjagu palju, et minna.

Reedel Polymeri kultuuritehasesse alternatiivsele jõuluturule!

2011-12-01T21:46:00.002+02:00

Üleelmisel aastal oli minu kõige ägedam jõuluüritus justnimelt Polymeri Kultuuritehases. Toona oli seal muhe isetehtud kohvikunurk heade küpsetistega, meeleolukas tasutamuusika (mitte küll jõulumuusika, aga vast ongi veel varavõitu), põneva loomingu esitajad tavapärasest toredamate hindade ja valikuga. Eelmise aasta versioon üli küll vähe nõrgem, aga see on üks lisapõhjus, miks ma püüan see aasta ka ise rohkem reklaami teha. Asi polegi 'ostjates', toredad inimesed loovad niisamagi toreda õhkkkonna.

Üks möödunud ürituse koduleht on siiamaani püsti: http://kultuuritehas.ee/kuuseke

Ja nüüd lisadetailid, milleta ei saa:

Reedel, 02.12, Kultuuritehases Polymer "Kuuseke", kell 16.00-21.00

"Hea võimaus oma kingikotti täiendada noorte disainerite loominguga. Valikus on keraamikat, siiditrükist meeneid, ehteid, Polymeri letilt saab kalendreid, jõulukaarte ja märkmikke.Osalejad: Triibud, Andra Siinmaa, Karin Kogerma, Sigrid Valgma, Marit Tedrekull, Jagna Paadimeister ja teised. Mängib dj ja avatud on kohvik!"

Kultuuritehas Polymer asub Madara 22/Ülase 16, Kristiine Kaubanduskeskuse vahetus läheduses.

EKA täika pärlid

2011-11-27T21:12:00.000+02:00

Loominguline müük - mandariin, sahlvrätid ja kilekott.

Seal rinnahoidja kohal on tegelikult kiri "T-särk 1€".

Kiri jõuluvanale

2011-11-26T22:49:00.000+02:00

On perekondi, kus oodatakse jõuluvana pikkisilmi, on perekondi, kus jäetakse selline "vale" lihtsalt laste elust välja.

Mõne päeva eest kirjutas FB's üks sõber, et tahaks teha partnertehingut. Nimelt oma lapsele olla jõuluvana kirja natukene imelik kirjutada ning siis pakkuski ta välja, et tema kirjutab kellegi lapsele ja see lapsevanem omakorda tema omale.

Mäletan mingit seika lapsepõlvest kui emaga hirmsasti postkontoris meeldis käia ning kui kord leidsin seinalt plakati, kus oli joonistatud pilt jõuluvanast ja sealjuures mingi tekst ja hind. Toona ma küsisin ja imestasin, mis seal täpsemalt kirjas on. Ema loovat vastust ma ei mäleta, aga tol päeval mul vedas ning ema ostis hoopiski lotopileti. Ma ei mäleta, mis selle loto nimi oli, aga kraapimisega ning pildil olid ka elevandid. Korduvalt võitsin selle loosiga 10 krooni (ehk raha tagasi, aga kuna ma ise piletit nagunii ei ostnud, siis...), aga kahel korral suisa 50 krooni. Nüüd on needki lstele keelatud.

Ja mõne päeva eest pakkus MinuValiku portaal sellist teenust: "Allahindlus 50! Üllata oma last, saates talle päris kiri Jõuluvanalt! Täna kõigest 3.25 euro eest (tavahind on 6.50)!". Tehakse siis üks tüüpkiri kõigile? Seega kui nt 1000 lapsevanemat ostsid pakkumise ja juhtub, et pisipere omavahel kirju võrdlema satub...

Nii see raha vist otsa saabki.

Aga!

Ma mõtlesin, et kui ma näiteks täna püüaksin jõuluvanale kirjutada, siis mis seal paberil oleks. Lastel on ju ikkagi pikemad kirjad ja jõuluvana ise kirjutab samuti pikki kirju (tjah). Nüüd tundub, et kogu selle sisu saaks ju ka ühe lausega ära öelda.

Muidugi imeline on see kui inimene üldse teab, mida ta tahab.

FB'st hakkas ka silma sõnum, et jõulud on sel aastal päästetud, sest kuusepuu sikutati tagasi püsti. Palju kasutatakse sellist väljendit. Mille või kelle eest neid päästetakse!?

Üks täiesti eriline tavaline päev

2011-11-26T00:06:00.000+02:00

Vana hea psühholoogia on ikka tark ja täis tõeterasid. Väidetavalt korrastades ruumi enda ümber saabub suurema tõenäosusega ka sisemine selgus. Ja ennäe üllatust. Muidugi ligi 5-7h koristamist on üsna ekstreemne päeva näide ka.

Lisaks oli täna kadripäev.

Lisaks käis mul täna mitu huvitavat ja toredat külalist. Üks suisa kaks korda.

Lisaks parandasin ma täna prille.

Lisaks ajasin ma täna juttu vanakooli kullasepa ja eluaegse mesinikuga.

Lisaks kingiti mulle kaks karpi komme, üks vahuvein, üks omamoodi kaart, kaks saiakest (polnud just kingitus selles tähenduses, aga siiski!) ja tulevikus kingitakse veel ka oma aega.

Sain ka tagantjärgi tagemaks ja nüüd oskaks viimased kuud targemalt-paremini läbida.

Ärimaailm muutus uue nurga alt vaadelduna veelgi hämmastavamaks, huvitavamaks.

Sain ka küünlatellimuse juurde. Nii meeldivad need küünlad. Ise teen ja ise kiidan :-).

Ja homme kohtab üle liiga pika aja J't.

Nüüd võtan oma unelektüüri taaskord kätte ja vaatan [loen], mida sarimõrvar sel korral teha plaanib ja kuidas politseinikud jälle abitult aru ei saa, mis toimub.

Mis nii elul viga, eksole?

Kaks toredat nagi

2011-11-21T18:14:00.001+02:00

Autor: http://www.etsy.com/shop/StephMantis

Märgid minu vananemisest

2011-11-20T11:25:00.000+02:00

Et ma ikka aru saaksin, et ka mina jään tasapisi vanemaks, siis leidub ikka inimesi, kes seda meelde tuletada aitavad.

Juba mõne aasta eest hakkasid lapsevanemad lapsele midagi seletades minu kohta sõna "tädi" kasutama. "Tüdrukult" mindi üle sõnale "tädi".

Täna lõngapoes ostu sooritades naeratab mulle müüjast muhe vanamees ja küsib: "Kas lapsele?"

Uus trend: asjad puu otsas

2011-11-18T11:57:00.000+02:00

Berliinis kohtasin telekat puu otsas, olla mingi protsesti näitamine. Noh ja Saksamaa ja keskkonnasõbralikkus!? Äkki võtsid keskkonda saastavad elemendid enne välja? Tjah.

Pirital rippusid nädalaid ühe ketsid puu otsas. Kuidas ühed omavahel kinniseotud ketsid puu otsa saavad on ühelt poolt väga lihtne, teiselt poolt tõstatab kole palju küsimusi. Visata neid kõrgele okstesse on imelihtne, aga miks ja kuidas ja kas keegi pidi koju paljajalu minema - see on hoopis põnevam tundmatu tahk.

Ja täna bussiga mööda sõites nägin Kadriorus ühe kõrge puu otsas oksale toetumas MADRATSIT. Puu oli kõrge ja majadest piisavalt eemal, et mina ei suutnudki mõelda väga mitteloovat lahendust, kuidas üks madrats Kadriorus kõrge puu otsa saama peaks. Ja milleks?

Palju ägedam oleks kui saaks pildimaterjali ka lisada...

Kuidas iirlased raekoja platsi ära vallutasid

2011-11-11T16:55:00.000+02:00

Või suht terve vanalinn on neid täis tegelikult... Ju Iiri pubi olemasolu on piisav põhjus miks nad kõik just raekoja platsil kogunevad. Pilt oli selline umbes poole viie paiku. Korrakaitsjaid polnud näha.

Oma kätega loodud rõõm

2011-11-04T15:06:00.000+02:00

Vahest on mõni päev kohe palju parem kui teine. No näiteks selles stiilis, et muidu näed tööd ja vaeva ja siis ühel päeval premeeritakse sind mitme tulemusega.

Üks lahutamatu osa minu tänasest non stop naeratusest on minu lipsudest ülivaimutunud kliendid :-).

Ja aitäh teistele naeratuse toojatele ka :-).

2011-10-31T20:40:00.000+02:00

Kirjutasin mõne päeva eest, aga polnud võimalust interneti kasutada vahepeal.

Berliinis on jätkuvalt... kodune. Või huvitav? Või mõlemat.

Selle reisi vaieldamatu tasutamuusikapala on Hedvig Hansoni “Selliseks ma jäin”. Kohtasin seda pooljuhuslikult ühes tantsusaates ning sellest ajast peale muutkui tuleb ja kummitab mind.

Tuleb välja, et minu minimaalne türgi keeles oskus on väga suur asi. Türklaste toidupoeski poetades mõne sõna nende keeles on jutt kohe hoopis teine. Türklaste ärisid on vahepeal (aastatega, mil Berliini külastanud olen) hoogu juurde saanud just kui, palju on neid. Suvel ootasin ühe suurema poe avamist, aga minu siinoleku ajal seda paraku toona ei juhtunud. Käisin seal mõne päeva eest ja väga mõnus ja sõbralik teenindus (anti viinamarju proovida ja puha) ning siiamaani suurim selle maa tootevalik, mida võõrsil kohanud. Vaikselt olen endaga aru pidanud ja tundub, et sel korral on kohvris piisavalt vaba ruumi, et saan üht-teist kaasa ka tuua. Vaatab, aga põnev ju oleks. Kuigi näiteks teeklaasid sai endale ostetud, aga kodumaal sellisel (õigel) viisil tee tegemine tundub kuidagi palju tahetuna ja siiamaani olen üsna laisaks selles osas kujunenud.

Ja olgu kuidas nende viigimarjadega oli, aga hurmaa oli küll voll lecker!

Ilmaga on ka väga vedanud. Temperatuur on väidetavalt väga sarnane Eesti omale (no nii 13 kraadi päeval), aga õues on soe. Villajakiga on päeval suisa palav ning kohalikudki suhteliselt pusade väel veel. Päike on ka siiamaani pea igasse päeva sära ja rõõmu lisanud.

Vahepeal olen proovinud uusi türgi kiirtoite Berliini moodi, araablaste moodi grillkanakese einet ja näiteks saksa moodi guljašši. Täna avastasin Warschauer Strasse kandis uidates palju väga toredaid kohvikuid, armsaid disainipoode ning külastasin ka laupäevast turgu, kust kaasa kotikese kuivatatud mangot haarasin (muide, värsket mangot saab Hermannplatzi turult pool eurot tükk (kaupluses 1,5€) ja kuivatatud puuviljad taaskord Türgimaalt lahke loaga kõike proovida, mida hing ihaldab). Samas kandis leidus ka lihaäri, kus kõrvuti müüdi värsket lihakraami ja valmis lihatoite. Tellisin portsu guljašši keedukartuli ja punase hapukapsaga, mille hinnaks oli 4,25€ ja nii palju liha pole tükil ajal kuskil taldrikule pandud (eriti sellise raha eest). Toit oli maitsev, aga päris guljašš see minu jaoks paraku siiski polnud.

Oldud sai ka poolakast korterikaaslase peol, kuhu vist kõik käe kaugus olevad Erasmuse tudengid kohale kutsuti... ja igaüks neist võttis veel sõpru ka kaasa. Korter oli korraga nii rahvast täis, et kitsas hakkas suisa. Nii rahvusvahelist seltskonda pole seal samuti enne nähtud (soomlasest marokolaseni). Üllataval kombel jäi korter püsti, politseid ei kutsutudki ja midagi ära ka ei lõhutud. Hämmastav.

Kuskil kosmeetikat müüvas poes kohtasin eraldi stendi, kus kõikvõimalikke Coca-Colaliste toodete maitsega huulepalsameid pakuti.

Metroos jookseb rohkelt hiiri ringi ja uudistest lipsas läbi ka prussakauputuse teema.

Sel korral on Berliin palju uusi külgi näidanud. Minu ootused pole kõikides valdkondades vilja kandnud, aga palju targemaks olen igatahes saanud. Vaatab, võimalik, et on asja veel siia tagasigi tulla millalgi ;-).

Istudes Helsingi lennujaamas

2011-10-25T14:00:00.001+03:00

Lennusõit Helsingisse on lühem kui mu igapäevane bussisõit koju. Väga kiirelt möödusid need 20 minutit. Lennujaam tundub linnast üsna kaugel olevat, sest meri on eemal-eemal ja ümberringi on nüüd ainult mets. Leidsin info, et spetsiaalne lennujaamabuss sõidab keskusesse (või siis Helsingisse?) 40 minutit.

Põnevam oli selles suhtes lennata, et ma pole siiapoole maakera üldse enne õhuteid mööda sattunud. Nägi Aegnat ja Viimsit ja merd ja puha. Läänemerel on ikka peaaegu olematu laevaliiklus! Jah, eks võrrelgem tõesti Musta mere ja Vahemerega.

Täna oli naljakas mõelda, et üle tüki aja nägin väga rahvarohket Tallinna lennujaama ja Helsingis olles on tunne nagu oleks kuskil väikelinna pisikeses lennujaamas - praktiliselt inimtühi.

Late maksab siin 4,2€ aga tuleb ilusad suures luuportselanist tassis Fazeri šokolaadikommiga. Ja kavalpead on nii teinud, et elekter ongi ainult kohvikutes. Silma hakkasid veel imepisikesed (4x12cm?) koogitükikesed hinnaga peaaegu 5€ tk. Kõik söögikraam tundus siin pisem kui tavaliselt harjunud... ja otseloomulikult kallim on ka. Tallinnast ostsin hirmuga veepudeli kaasa, sest Berliinis viimati taheti selle eest 4,5€.

Lennujaama võlu on siin täitsa olemas.

Ahjaa, siia lennates olin esimene reisija, kes pardale sai. Juhtus täitsa kogemata ja esmakordselt nii.

Pähemäärijad

2011-10-21T12:17:00.001+03:00

Viimastel nädalatel toimub midagi huvitavat. Nimelt ma saan IGA PÄEV (jah, ka laupäeval ja pühapäeval) ühe või kaks telefonikõnet, kus mulle tahetakse midagi maha müüa. Enamus helistajaid on jätkuvalt nõrga müügikoolitusega ja neist saab kerge vaevaga lahti, aga nüüd on ka mõned uued, kes lihtsalt ei jäta järele. Kevade poole helistas üks veebileht mulle iga nädal ja küsis, ega ma pole oma arvamust muutnud nende lehel info avaldamisega või siis türkised, kellel kohe-kohe trükki minek ja viimased lehed VAJA täita. Igaüks tahab oma koogitükki.

Tuttav, kelle numbrit mul veel telefoni mälus polnud, aga kes mulle sellel nädalal helistas, ütles ka, et telefonile vastates olin ma üsna äraootava hääletooniga.

Vahepeal mõtlesin, et peaks uurima jälle neid telefonipakette, kas leidub veel selliseid, kus sinu kaardile vastamise eest raha kogutakse, siis muutkui kuulaks neid helistajaid ja raha tiksuks. Nali naljaks... (Türgis tuttav tegi nii)

Iseenesest huvitav müügitaktika - helistame kuni tal muud meist lahti saamiseks üle ei jää kui pakkumisega lihtsalt nõusse jääda. Iseenesest peaks nii olema, et kui mulle tehakse nii hea pakkumine, et ma kohe saan aru, et see on super pakkumine, siis ju ei oleks vastuseks ei.

Muide, selle postituse pealkirja googeli pildiotsingusse kirjutades, esimene tulemus on usukuulutaja.

Türgi keelega Eestis

2011-10-19T12:45:00.002+03:00

Oli pakkumine ja ostsin ühe vautšeri Türgi kebabi söömiseks. Läksime siis sinna ja toit sai tellitud ja laudagi toodud kuid ikka ja endiselt on puudu sai (olen seal eelnevaltki mõned korrad käinud). Ilma saiata ei saa ilmselgelt ühtegi Türgi toitu ju süüa. Sain üle oma eestlaslikust tagasihoidlikusest ja läksin kassa juurde ning küsisin viisakalt eesti keeles saia söögi juurde. Mees tahtis väga aidata, aga ilmselgelt ületasin tema eesti keele oskuse piiri. No olgu, küsisin siis türgi keeles. Ja sain saia ka. Kohalikel jäi natukene suu lahti, aga miks ei peaks üks eestlane türgi keelt oskama!? :-)

Täna kingi komme, homme kingi komme

2011-10-18T13:48:00.000+03:00

Ma olen kunagi sõbrapäevaks saanud tahvli šokolaadi eraldi spetsiaalses ''ümbrikus'', millega saabki kellelegi magusa pala posti teel saata. Meil leiab selliseid ümbrikuid spetsiaalsete tähtpäevade eel ning toodet ennast ei muudeta, lihtsalt pakendatakse veelkord, et postitamine võimalik oleks.

Saksamaalt sain kingiks kommikarbi, mille sees on suurelt reklaam, et telli Milka kommikarp enda poolt valitud sõnumi ja fotoga ning saada otse õigele inimesele. Läksin siis viidet uurima ja selgus, et teenus on üsna kallis, aga samas saab valida kommikarbi idee (armastus, tänamine, edu soovimine) ja suisa kommi kujugi (vasavalt siis: süda, lill, ristikheina õnneleht). Isenesest kena idee, vähemalt võimalus on olemas.

Kuukaart lennukile

2011-10-17T13:23:00.002+03:00

Täna maandus minu elektroonilisse postkasti selline uudis ja siis hakkas fantaasia kohe tööle, et kui ütleme, et mõistliku hinnaga kuupilet lennuliikluses eksisteeriks, siis kuhu ja kuidas ma reisiksin...

Fantaasia on teadmistest tähtsam!?

2011-10-12T11:43:00.000+03:00

Fantaasia on teadmisest tähtsam.

Albert Einstein, 1879-1955

Sellise killu otsa sattusin täna. See kild kajastab hästi eilset juhtunut. Pea on täis küsimusi ja keerulisematele neist ma vastuseid (veel) ei tea. Lootusega (lootuseta?) optimist ütleks, et nii ongi vast huvitavam ja parem.

Selge nagu seebivesi

2011-10-09T16:38:00.001+03:00

Sokipäike

Eks juhtub ka Tallinnas... Või üldse elus.

Ülepeakaela risti-rästi on hetkel kõik.

Tallinnasse jõudes ootas mind kaks pidepunkti, millega tegelemine mingil määral minu edasist käekäiku/saatust mõjutama peaksid/saaksid. Esimene neist läks mööda ja seda mitte eriti paljutõotava tasutamuusikaga. Teine ootab mind teisipäeval ees. Mõlemat nähtust olen piisavalt kaua oodanud, andnud endast hetke parima, et olla nõutud hetkes antud hetke parim ning muud ju väga ma teha ei saagi. Avanevad ja sulguvad uksed, pidevalt.

Kokkuvõttes läheb kõik nagunii täpselt nii nagu minema peab.

Rääkisin ükspäev sõbrannale, et ca 5-7 aastat tagasi olin üsna sarnases hetkes nagu täna. 7 aastat olla üldselt optimaalne aeg, mille järel tuleb uus suurem muutus. Põnev on hetkes jälgida ning veelgi põnevam tagasi seljataga piiluda ja mõelda nende valikute üle, mis elu kätte mänginud on.

Irooniline kommentaar: seda udujuttu on palju selgem lugeda kui detailideni väljakirjutatud 'selgemat' pilti.

Berliinis juhtub

2011-09-26T00:16:00.000+03:00

Berliinis saab alati nalja... või midagi muud sarnast. Ma olen siin kolm päeva olnud ja selle aja jooksul:

õppinud tundma uusi inimesi,
seletanud mitmel korral teed,
müünud juurvilju,
kuulanud 5 minutilist oma rõivastuse analüüsi [kompliment],
saanud veel teisigi komplimente,
mulle taheti sõidukaarti kinkida,
olen 3 tasuta teed saanud,
2 kohvi,
1 koogitüki,
üllatusväljasõidu Brandenburgi üht lossi külastama,
küsimuse, kas tahaksin ühele oma päikeseprillid kinkida,
kutse kohvile,
kutse kodutute/abivajajate (?) teetunnil osalema,
kogenud tuttava suhte lõpetamist,
kogenud tuttava suhte algamist,
esimest korda elus pastinaaki söönud,
aafrika küpsetatud banaane proovinud (ja nende ostul allahindlust saanud),
alaealine püüdis mulle pornoajakirja ja 7 kondoomi müüa,
läbinud DDR'i passikontrolli (Tränenpalace),

...

Kindlasti juhtus veel miskit ja veelgi põnevamat, aga kõik ei püsi ju meeles nii!

Paavst Berliinis

2011-09-23T00:33:00.000+03:00

Täna juhtus palju ja põnevat, aga kõige krõbedam on vist olukord, mil üks sakslasest korterikaaslane käis paavsti vastu meelt avaldamas ja teine on poolakast katoliiklane. Mõlemad elavad rahulikult ühe katuse all ja jagavad ühist kööki. Tere tulemast Berliini!

Paavst magab veerand tunnise tee kaugusel minust. Põhjus olla väidetavalt seotud ideega, et ateistlikus suunas liikuvas riigis on ka mõned tugevad religioossed kogukonnad, näiteks siin linnaosas paiknevad. Kuigi uudised ütlevad, et paavstile rahulikku iluund ei anta, sest 10 000 inimest on endiselt tänavatel meelt avaldamas.

Üksikasjalik ajakava meeleavaldusliikumisest paralleelselt paavstiga

Kampaania "what the fuck"

Barcelona vihm

2011-09-18T19:50:00.000+03:00

Lihtsuses peitub võlu

2011-09-18T15:19:00.000+03:00

"Nälja vastu aitab söömine"

kirjutab keegi selle artikli kommentaarides.

Egas muud, sööma!

Istanbuli järelmõjud ja veidi Barcelonast endast

2011-09-17T00:30:00.002+03:00

Tundub, et ümberharjumine kujuneb veidi raskemalt kui oodanud oleksin, aga samas pole enne ju nii pikalt ära ka olnud - otseloomulikult inimene väsib. Täna saatis mind siis poolest päevast peavalu, mis kuidagi ära minna ei taha. Võib-olla samal põhjusel mis alguses Istanbulis kimbutas - pidev palavus ja lõõskav päike. Ise küll arvasin, et selle paari kuuga harjub ära, aga eks kliima varieeru ka natukene ja eestlane jääb eestlaseks. Vähemalt minu puhul on vist nii...

Istanbuli sisse elamine võttis omajagu aega, äkki nii kaks nädalat. Nüüd on nii korralikult sisse elatud, et Barcelona tundub uus mõistatus, millest hästi aru ei saa. Korraga muutus ajalugu, religioon, keel, kliima, inimesed minu ümber.

Türgis tõelised moslemid alkoholi ei tarbi ja poes on see küllaltki kallis (odavaim (marja)vein vast 3-4€ vahel). Siin juuakse kas või lõunasöögi kõrvale ja poes saab täiesti joodava veini kätte 1€ eest.

Ühist leidub näiteks selles, et sakslaseid on kohutavalt palju. Sakslased kurdavad, et türklasi palju nende riigis, aga sama moodi on neid palju igalpool mujal. Kuigi jah, turistidena käivad nemad vast. Otsustasin osa võtta "free walking tour'ist" ning selgus, et ligi kolmveerand meie grupist moodustasid sakslased. Giid ise oli Uus-Meremaalt, üks paar oli Lõuna-Aafrika Vabariigist, üks neiu Iisraelist, üks neiu Hispaaniast ning üks neiu USA'st.

Tuuril räägitakse nagu ikka rohkem kui vastu jõuab võtta, aga mainin mõned meeldejäänud seigad:

- Barcelona on Kataloonias. Kataloonial on oma lipp, keel, politsei ja seaduseandlus. Näiteks keelustatakse siin peagi härjavõtilus. Euroopa Liit olla siinset olukorda katalonide jaoks paremaks muutnud.

- 1992 toimusid siin Olümpia mängud ning seetõttu hakati linna rohkem ellu äratama. Seni unustusse vajunud meri sai ilusa rannaäärse modernsete majade, 5km pikkuse liivarannaga (liiv toodi Egiptusest) ning hunniku palmidega (toodi Hawaiilt).

- Kunstikool, kus õppis ka Picasso, suleti siin 4 aasta eest ning protestivaimus noored viskasid läbi aiavärava maja pihta potitäie värvi, mille tilgad hoone fassaadi rikkusid.

- Maailma vanimad sünagoogid asuvad Barcelonas ja Prahas.

- Barcelonas tohib enda tarbeks kanepit kasvatada (ja seda tarbida).

- Giid väitis, et jätkuvalt on seadusega lubatud alasti ringi käia, aga Kt väitis, et hiljuti keelustati see.

- Barcelona on tõeline Rooma linn, millest raamatutes lugenud. Linnavärav käis sillaga alla nagu juttudeski.

Ja põnevad nurgad...

Mille taga on omakorda veel põnevamad nurgad... Elumajade vahel on 1600 aasta vanused sambad.

Peale ekskursiooni pakuti välja diil, et lõpetati ühe pubi ees ja osalejad saavad valida endale mingi joogi nüüd 1€ eest. Jäin ka mina siis teistega sinna veidikeseks istuma. Kõige kauem olime ühes seltskonnas sinisilmse Lõuna-Aafrika Vabariigi paari ning ühe saksa noormehega. LAV'i neiu ei saanud üldse aru, et mis asi see Eesti on ja kuidas meil saab oma keel olla, võimatu ju! Sakslasel aga hiljuti üks tuttav tekkinud, kes eestlane ja kellega jutte vahetab. Maailm väike ja suur korraga.

Barcelona avastamine jätkub!

Jõudsin Barcelonasse

2011-09-15T21:44:00.000+03:00

Või hakkan vaikselt jõudma. Pikalt sai Istanbulis oldud ja kuidagi raskelt läheb see ümberharjumine. Räägitakse hoopis teist naljakat keelt (millest samuti aru ei saa) ja süüakse hoopis teist toitu, juuakse hoopis teisi jooke ja turiste näeb kole palju. Rahaks on harjumuspärane euro harjumatul kujul (TL oli pikalt tore rahaühik, millelt kohati keeruline ümber lülituda). Vaikselt harjutamine kodusele elule vist. Huvitav paljud ütleksid, et olemine Hispaanias harjutaks elule Eestis.

Üldiselt on olukord sarnane Türgile (kui mitte hullem), et räägitakse ja mõistetakse ainult kohalikku keelt. Käisin ühes helmepoes, kus müüja tõesti täiesti umbkeelne oli, aga saime oma jutud räägitud nii kätega vehkides kui ka paberi ja pliiatsi abil sõnu ja pilte joonistades.
Paljudele meeldib siin ehteid teha ja seetõttu olen ka mitu vahvat poodi leidnud, kust endalegi üht-teist kaasa haaranud.

Turg on siiani üks lemmikuid. Turul on värske kraami kõrval ka liha ja kala. Minu isiklik lemmik on seal smuuti, mida minu müüja 1€ tops müüb (saab osta ka 1,5 ja 2€ eest). Topsis siis ca 225 ml head paksu puuviljast jooki. Eile proovisin maasika oma, täna haarasin suisa kaks (hommikul ja teine õhtul), milleks olid kiivi ja papaia. Turul saab ka erinevaid puuviljasalati segusid ja selliseid eksootilisi puuvilju, mida mujal hingehinnaga saab (aga ma pole veel julgenud prooviks osta) ja tavainimesel puudub neist üldse arusaam, et kuidas ja milleks neid süüa (ja kas üldse).

Piimakohvi hind on siin kena, eile oli 1,4€, täna teises kohas 1,5€ (aga tänane oli ka üks parimaid Üldse, mis elus saanud).

Toidupoes mahlad odavamad kui meil ja minu lemmik on pressitud apelsinimahl viljaliha ja kõige muu hääga (1,1 €/l). Sai on siin minu meelest kallis (täna nägin 0,9€) ja muud veel väga kommenteerida ei oskagi. Ostsin 2 topsi pudingut magutoiduks ja selgus, et tegu väga hea kraamiga ning hinnaks oli 0,49€/2 topsi.

Tänavatel on palmid, õhk päeval nii 35 ja päikesega ning rõdu tundub siin suisa inimõigustega kaasas käivat. Toredad on ka katuseterassid.

Istanbulist Barcelonasse

2011-09-14T14:23:00.000+03:00

Eilne reis Istanbuli teisse lennujaama oli... PIKK. Kui Atatürki oma on tavalise ühistranspordiga kättesaadav, siis Sabiha Gökcen on eemal, kuskil Aasias. Vähemalt laevaga sai jälle sõita ja see oli tore taaskord meeliülendavalt tore.

Nii palju jama oli, et Türgis check in'i tehes ütles teenindaja teisele teenindajale, et pole niisugust riiki varem näinud ja äkki tal on mingit viisat vaja. Is seletas, et pole, et EL ja värki, aga see naine ainult ringutas silmi ja ei uskunud, nii ka teine ta kõrval. Lõpuks helistasid ja uurisid ning nagu lõpuks selgus, siis Eesti täiesti eksisteeriv riik ja polegi lisaviisat vaja. Passikontrollis jäi ka mõtlikult vaatama kui Venemaa ja Serbia märgistusi nägi, aga siis vaastas kaant ja pani ka templid sisse.

Spainair'i lennuk oli väike. Või noh kaval. Kui maksad natukene rohkem, siis saad tavalise istme (reklaamis öeldud, et rohkem jalaruumi justkui viidates, et rohkem kui muidu), aga kui ei, siis istud nii, et jalad on eesolevas istmes kinni. Minu ees ostsustas mees veel seljatoe ka alla lasta ja polnud ma kuu pealt kukkunud ning ütlesin, et pole ilus teha nii. Ta oli pahane ja ütles, et süü pole tema vaid lennuki, aga kuna mitte keegi teine meie lähiümbruses sellist sigadust ei teinud, siis loobus ka tema sõdimast. Kõrval istus mul türgi abielupaar mõne kuuse imikuga.

Barcelona lennujaam on SUUR. Pidin kohtumispaika Kt'ga rongiga minema ja selleks pidin maandudes terminali vahetama. Terminalide vahetamiseks on tasuta buss, mis sõidab ca 15 min! Bussis seisis mu kõrval üks mees, kes rääkis hispaania keeles Tallinnast ja Eestist. Bussist väljumise eel ütlesin inglise keeles tere ja tegin mingi poolkummalise kommentari, kuidas selle kõne ajal tegelikult üks tallinlane kõrval seisis. Mees oli nii sõnatu, et ei osanud kuidagi reageerida ka ja meie teed läksid nagunii lahku ning pikemaks vestluseks polnud mul nii või teisiti soovi.
Pagasit pidi ootama tavalisest kauem (nagu nt võttis minu jaoks rekordaja check in'i tegemine, sest igaühega jaurati pikalt ja Kt hoiatas, et siin pole asi kiirem ja rohkelt aega ja kannatust varuda lahkumisel, eriti hommikul nagu mul minek), aga ta tuli ja see oli kena. Leidsin ülesse ka rongi ja küsimise peale (austraallased leidsid Barcelonas elavad austraallased ja siis nad seletasid teed ja muid asju ka ja otsustasin samuti nende abi kasutada) tuvastasin ka oma rongijaama peatuse. Hispaanlaste hääldus ja muu loba selle peale on kohutavalt selge.

Islamimaa kodust siia koju jõudes oli esimeseks šokiks kingadega toas käimine. Olen seda ka varem Saksamaal kohanud, aga viimased 2 kuud on ikka korralikult mõjunud mulle. Siiamaani pole suutnud kohaneda või sisse elada uude kohta - olen endiselt kuidagi moodi arvamusel, et viibin Istanbulis. Eks siingi mäed ja meri...

Jõudu sellel avastamisretkel!

Istanbuli kiiksud: raha leidmine

2011-09-11T03:28:00.001+03:00

Pilt: http://www.gbp-to.com/wp-content/uploads/2011/01/Turkish_Lira.png

Nüüdseks olen kindlasti juba rohkem kui 10 € väärtuses raha lihtsalt leidnud. Alguses esimestel päevadel vaatasin ja muigasin kui maas münti kohtasin, aga siis kui olin juba piisavalt paljusid kohanud, hakkasin neid korjama. Istanbulis (ja Kocaelis ja Ankaras) vedeleb münte pidevalt tänaval. Ju otsitakse midagi ja kukub või ma ei kujuta ette, kuidas nii palju kaotatakse - samas neid inimesi siin ikka ka Piisavalt. Üks päev leidsin ka krõbisevat 15 TL (6 €).

Täna turul käies tegin muigega kommentari, et siin vist õige koht maha vaadata, et ju inimestel jälle kukkunud. Seejärel rääkis Is loo, kuidas lapsepõlves peale turgu (selline kord nädalas sündmus, siis järgmine päev uues kohas, vahepeal koristatakse kola kokku) münte korjamas käidud sai. Ütlesin, et see on absurdne, et kui mina müüksin, siis korjaksin ka kõik mündid kokku, mis maha pudenevad. Läksime õhtul jalutama ja ütlesin naljaga pooleks, et vaatame turuplatsi ka üle! Peale turgu ründavad platsi vaesed, kes mahajäetud köögivilju (ja ju ka raha) otsivad. Siis tuleb survepesu ja meie olime peale seda kõike tunde-tunde hiljem. Sellele vaatamata õnnestus ligi pool eurot kokku saada. Pargist lahkudes nägime tõenäoliselt rikaste maha jäetud õllepudeleid ehk pudelid olid kenasti kilekotti asetatud ja pingile pandud, et teised ära saaksid viia. Rikas ei saa ju ise oma pudeleid ära viia ometigi. No ja me siis võtsime selle puhta ja korraliku koti kaasa ja pea poolteist eurot jälle käes.

Mäletan krooni ajast, et siis leidis ka maast pidevalt 10 ja 20 sendiseid, aga euroga pole ma mitte midagi maast leidnud.

Võrdluseks nii palju, et kohapeal tasub iga münt end ära. Tüüpilised leiud on mul 10, 25 ja 50 kohalikku münti. 50 kohaliku mündi eest saab šokolaadiglasuuriga eskimo jäätise. 1 TL'i eest saab juba saia või turult kilo suvikõrvitsat. 1,5 TL'i eest saab kilo virsikuid või viinamarju. Seega täna lihtsal leitud peaaegu 4 TL'i maksis meie turuarve kinni. Ilus, kas pole?

Tore kui rahal on väärtus. Siin ma enam ammu ei arvuta asju eurodesse, sest kohalik hinnatunnetus on käes. Kui liiga absurdeks kisub see kohalik hinnatunnetus, siis võtan jälle eurod appi. No kui ma ütlen, et 1 TL'i eest saab kilo suvikõrvitsat või rohelist paprikat või tomatit, siis seelik, mis maksab 40 TL on röögatult kallis. Või viigimarjad kilohinnaga 5 TL'i. Samas kui paned eurodesse, siis seelik 16 € ja viigimarjadest ei hakka rääkimagi - meil juba sellise raha eest sellist head kraami ei saa. Ja tänavakaubandusest osta seelikut kas või 5 TL'iga. Türgi/Istanbul on omamoodi muinasjutuliselt ulmeline.

Nüüd sai rahast jälle räägitud. Raha on oluline, mis teha.

Maailm on pisikene

2011-09-10T23:47:00.001+03:00

Iga eestlane mandrilt tunneb kedagi Saaremaalt või omab seal hoopis sugulasi.

Iga türklane tunneb kedagi Saksamaal või omab seal sugulasi.

Iga türklane Mannheimis (väike linn Lõuna-Saksamaal) tunneb kedagi Berliinis või omab seal sugulasi.

Mõtteid siit ja sealt

2011-09-09T05:43:00.000+03:00

Võiks ju midagi kirjutada. Aga mida?

Mõtlesin, et kirjutaks ideest viigimarjaraksu minna. Olen ma üldse kunagi raksus käinud? Aga sina?

Või hoopis sellest, kuidas siin loomakaupluses küllaltki pisikestes puurides koerakutsikaid hoitakse ja vaevalt keegi neid ka väga jalutama viib (ja kuhu oleks viia keset linna ja autokära?). Aga liiga kurb ja tõsine teema hetkel... Vist.

Kuigi nüüd meenub, et kui viieks päevaks Istanbulist teise lähedal asuvasse linna (Kocaeli) mindud sai, siis akvaariumikalarahvas näljastreigis otsustas meeskondlikult musta kala ära süüa. Ei läinud vist paremaks...

Ramadaan on ikka elugraafiku totaalselt sassi löönud. Kell on pool kuus hommikul ja mul pole und. Kr ärkab nüüd kohe-kohe, et järjekordseks koolipäevaks end valmis seada.

Hakkasin müümisteooriaid ja praktilisi nippe taaskord uurima. Türgis on kena jälgida ka, kuidas mõni mõnest raamatust meeleheitlikult kõike sõna-sõnalt järgi püüab teha. Konkurents on Istanbulis tihe ja rahvas töökas.

Enne Kocaelit ei igatsenud ma telekat, seal olles aga oli kena mõningaid minulegi tuttavaid saju vaadata või filme nii, et ise ei vali. Samas telekas teeb laisaks?

Tänava otsas asuv toidupood on huvitav. Üleeile oli arbuus 0,89 TL, eile 0,79 TL, täna aga hoopis 0,69 TL. Mõne nädala eest oli pidevalt 0,79 TL, siis korraga tõstis, siis langetas. Pea iga päev vahetab ta hinnasilte. Ja selle poe vastas on värskekaubapood, millest ma ka aru ei saa, sest sisulist müüvd sama kaupa kõrvuti, aga siin pole ju NII palju inimesi sellel tänavanurgal? Pluss teine pood müüb arbuusi hinnaga 1 TL ja inimesed ka ostavad.

Nüüdseks kümmekond türgi filmi vaadatud, millest pooled vist komöödiad. Nad väga armastavad huumorit ja sellist meile natukene harjumatus kuues. Kuigi nalja tehakse mitte ainult enda ja ameeriklaste üle, saavad ohvriks ka eurooplased.

Muide siin mitte just jutuks tulnud, aga teemasse siiski - inimeste wc kombed on erinevad. Kui tihti me mõtleme, kuidas keegi vetsus käib? No palun väga - natukene guugeldamist ja wikipedia annab väga harivat infot, mille peale varem polekski tulnud vast.

Euroopast saab rämpsu sama raha eest, mis siin korralikke riideid. Seega ma olen väga vähe ostnud, kuna rämpsu, mis midagi ei maksa ei jaksa keegi koju tassida, eksole.

Türgi halvaa ja võib-olla ka tee soetan kaasa võtmiseks Berliinist. Tere tulemast 21. sajandisse.

Just nägin türgikeelset videot sellest, et tule TTÜ'sse õppima. Neil suisa eraldi leht ja programm türklastele! "Ma armastan Eestis elada" ei jäänud ka videost kõlamata!

Äkki nüüd Une-Katile uus võimalus anda. Teinekord jälle.

Turukombeid Istanbulist

2011-09-03T19:20:00.000+03:00

Just sai taaskordsel laupäevasel värskekauba (puuvili, juurvili, oliivid, munad, juust, 1. septembrist taastati kalapüük mahtudes ja nüüd lisandus ka värske kala) turul käidud. Nägin esimest korda siinsetel lettidel porrut ja tekkis kange tahtmine endale üks vars soetada. Uurides onukeselt kilohinda selgus, et selleks on 0,8€ (KILOhind!). Ulatasin talle ainult ühe varre ja uurides uuesti palju ühe tüki hind oleks juhtus nii, et onuke vihastas, küsis, kas kotti on, kuhu panna ja seejärel lõikus selle kolmeks ja ütles: "Head aega!". Istanbulis on kõik võimalik.

KEELATUD Türgis

2011-08-30T17:26:00.001+03:00

Foto: taheena.blogspot.com

Eile tuli mingil kanalilt film latiinokultuurist, mis sisaldas ka rohkelt suitsetamist ja tahes tahtmata paneb sellisel juhul tähele lillekujundeid, mida photoshopitakse suitsule ette/peale. Teistel kanalitel olla levinud pigem lihtsalt uduseks tegemine kui suur lillemotiiv. Tekkis kohe mõte, et lapsed haaravad lillekujundist kinni ja hakkavad küsimusi esitama - aga las nad siis küsivad. Selline ettekirjutus olla siin üsna uus, mõne aasta eest tekkis. Muideks Türgi ise on ka tubakakasvataja.

Teiseks on keelatud igasugused "vastikud" ja "rõvedad" efektid nagu veri ja... seksistseenid. Mõne aja eest avastasin, er ETV näitab ühte sarja, kus mees jäetakse naise poolt maha ja siis tal rahaprobleemid ja kokkuvõtteks leiab, et ainuke asi, mida ta teha oskab on... voodielu...ja siis hakkab seda müüma. Üllatuseks avastasin eile sama sarja ka siinsest telekast, ainult et teatud osad jäetakse välja (aga sisu ja sõnum!?). Väljalõikamine olla siin üsna tavaline. Või photoshop jälle kuidagi. Lisaks tuli arutelu käigus välja, et valitsus on keelanud ka Internetis pornolehtede külastuse - riik tegi suure filtri ja kui leht on vähegi "kahtlane", siis ilmub lehe enda asemel valitsuse leht, kus öeldakse, et selliseid asju siin ei vaadata.

Mõne aasta eest olla Türgi ka osa Google toodangust keelanud, kuna tahtis sellega survet avaldada firmale, et tooks mingi arenduskeskuse Türki ja maksaks neile makse - türklaste seas on Google väga popp, aga riik pole rahul, et nemad tasuta raha teevad. Peale suurt viha ja mitte lahendusi taastati siiski Google täismahus.

Mis puudutab meie lemmiklooma Siga, siis sealiha keelatud pole ehk suurematest poodidest leiab näiteks sinki ja peekonit. 200g toorsuitsupeekonit maksab nt 15€.

Mul on hea meel, et mu nimi pole Anne,

2011-08-28T16:36:00.000+03:00

sest see tähendab türgi keeles ema. Ja ema hüütakse palju. Teistpidi emad on andekad, ju siis võib neile anne ka öelda?

"Tere" on türgi keeles kress.

"Tere, Anne!"

Tule, ma viin su Ankarasse

2011-08-28T05:37:00.001+03:00

Esiteks küsib iga türklane (kes pole sündinud Ankaras), et miks sa Ankarasse minna tahad? Seal pole ju midagi teha ja näha ja veekogusid pole ja üldse imelik koht. Oma silma olla kuningas!

Istanbulist Ankarasse sõidab korraliku une mahus tunde - 9. Minnes ei suutnud ma aga kuidagi uinuda, sest rong hakkas sõitma kell 22 ja pidi siis varahommikul sihtpunkti jõudma. Minu tavagraafik näeb ette magama minemist nii 5 paiku hommikul - pidulikult saigi siis püüda uinuda, aga pigem aknast välja vaadatud, seina uudistatud ja poolunes muusikat kuulatud. Rong ise oli kena, euroopalik ja mugav - poleks seda kuidagi oodata osanud ehk kõik ootused ülatati. Julgeks võrrelda kas või Saksamaa rongidega. Piletihind oli ka selle kõige juures piisavalt tore ehk ca 10€ tudengile. Paljuga Tallinnast Tartusse sõidabki? Türgi on ka pisi-pisi...

Peale päikesetõusu kohkusin veidi vaatepildist. Kõikjal minu ümber olid korraga beežikates toonides mäed. Tekkis selline kõrbe tunne, kuigi tegu on kiltmaaga. Ankara paiknebki kollakate mäekeste vahel sellise harjumatu asustustihedusega - kord palju maju, siis põllud, siis majad, siis tühjus, siis majad,...

Külastasime sundkohalikke sõpru. Nimelt on mees lõpetanud ühe Inglismaa ülikooli lepinguga, et sai stipendiumi õppimiseks ja nüüd peab natukene Ankaras teatud ettevõtte jaoks tööd tegema. Ankara ei meeldi ei mehele ega tema abikaasale. Maja, kus asus nende uus üürikorter oli ilus ja värskelt valminud, samas täpselt selle ilusa maja kõrval oli ukseta (kangast uks) mustlaste kodumoodi nähtus ja naine väitis, et tema üksi välja ei lähe. Esialgu ei saanud aru, kuidas täpselt probleem tekkida võiks, aga ju kõik olla võimalik. Naisele meeldib aga VÄGA süüa teha ja külalisi vastu võtta. Just nagu oleks vanematele külla sattunud :). Tagasitulles anti veel kotitäis küpsiste ja muu sarnasega rongile kaasa.

Elektriline teekann

Kodu lähedal asus ehtne pagariäri, kus vuhati kohapeal ostjate silme all värsket saia teha ja siiamaani ka parim saiaelamus Türgis.

Hommikusöök võib ka selline välja näha...

Ükskord poes süüa ostes pakkus pererahvas välja, et mina kui paberitega toiduinimene võiksin neile midagi küpsetada. Peale piisavalt nõutut ringivaatamist poes ja olude sunnil koostatud retsepti, hakkas peas üks idee keerlema küll. Perenaisel oli ainult keeksivorm, seega otsustasin plaadikoogiasemel keeksi teha. Keeks on riivitud õuna, rosinate ja karamelliseeritud kaerahelvestega. Kaerahelbeid saada oli omaette ooper. Läksime ekstra ühte vürtsipoodi, kust onu väikeses pakendi ülevalt riiuliotsast alla upitab ja lahkelt meile ulatab. Esimese hooga mõtlesin, et ju saadi mu "Müslis on!? (Misasi see müsi on!?) Noh, tead küll see, mida hobused söövad... Aaaa..."seletusest imekombel valesti aru, aga ei... Kaer on kaer. Küll kahtlases pakendis ja üle 2€ hinnaga...

Ankaras sai tegeletud ka poodlemisega. Üle põllu meie maja taga oli suur Outlet kaubamaja ehk siis erinevad brändid müüvad seal oma poodides kas vana kaupa või niisama suure alega. Ankara oli Istanbulist veel odavam! Ma küll ei ostnud midagi, aga siiamaani jooksevad silme-eest mõned nähtud hilbud läbi. Ja kingad! 100€ kingad nüüd 20€, ilus. Ühe kampsuni oleks küll ostnud, aga leidsin sellelt ühe pleki ja töötajad ütlesid, et tegu on praagiga ning nad ei saa seda müüa ja oma hea nime kaalule panna. Nunnu suhtumine, aga kampsunist on kole kahju.
Taksoga koju sõites (kaubamaja on küll aknast näha ja teisel pool põldu, aga minema peab taksoga või bussiga) satuti vestlema, et nii kõik autos olnud türklased kui ka taksojuht on pärit Kocaelist, mis on Eesti suurune linnakene Istanbuli lähedal. Ja meie räägime, et Eesti on väike!

Kui söödud ja poodeldud, siis on Ankaras veel midagi teha. Näiteks võib minna parki. Pargis aga ei tohi istuda ei murul ega ka pingil lamada - selleks on eraldi turvatöötajadki palgatud... Park on inimestele, eksole.

Või kesklinna uudistada.

Kohalikelt teed Atatürki mausoleumi küsides öeldi, et minge otse väljakuni ja sealt vasakule. Väljak on siis selline...

Väljaku vastas on aga ilus mošee.

Ja siis Atatürki mausoleum ise. Väravas tehakse põhjalik turvakontroll (nagu lennujaamas või kaubanduskeskuses) ja siis mine ja naudi. Teist nii rohelist, puhast ja hoolitsetud kohta vist Ankarast ei leiagi.

Türklastele meeldib oma riiki lilledes ja lipu värvides kujutada. Istanbulis on see väga tavaline, aga Ankaras jäi silma see ainukese lapina.

Mausoleumi otsast avanes hea vaade veelkord Ankara maastikukontrastile.

Ankaras on põllud ja ühel põllul nägime pesuehtsat tulekahjut linna sõites. Oletasime, et öösel tehtud raudteetööd võisid selle põhjustada, sest sädemeid lendas palju (rong sõitis minu magamistoa akna alt läbi) ja ilm tundus väga kuiv, kõrbenud rohi ja puha.

Mausoleumist veel...

Kõik oli seal detailideni läbi mõeldud - ka prügikast sobib interjööri ja wc oli nii ilus, et selle ees oli purskekaev pinkidega ja täisautomaatika kabiinides...

Ma olen piisavalt kohaliku mõtlemisega ehk siis Istanbul on ikka üle kõige... Näha võib ju kõike, aga kas just 9h sinna ja tagasi sõitmist lihtsalt linna enda pärast seda väärt oleks? Ma poleks uskunud, et kohalikud ei liialda - Ankaras pole sõna otseses mõttes midagi teha. Linn on tõstetud sundkorras pealinnaks, sest asub keset riiki, samas on seal põhiliselt ministeeriumid ja pintsaklipslased, teistele väga nagu asja polekski. Kuigi eks Ankarasse võib alati poodlema minna, sest nii uskumatu kui see ka pole, siis Ankara on Istanbulist omakorda tunduvalt odavam.

Mingi pilt käes ja rikkamaks teevad ikkagi kohalikud inimsuhted, eksole.

Tegu on mammutpostitusega, mille koostamine võttis vahelduva eduga peaaegu nädala.

Artikkel eelmisele postitusele täienduseks

2011-08-18T01:12:00.002+03:00

Natukene hinnavõrdlusest: Eesti ja Istanbul

2011-08-17T23:25:00.000+03:00

Eurooplane tunneb end Istanbulis üsna rikkana. Muidugi on ühelt poolt Eestis kallid kaubad, teiselt poolt mängib minu kasuks siin Euro tõus kohaliku raha suhtes. Kui ma saabusin siis oli € ja TL'i suhe ligi 2,3, täna aga 2,55. Kuna hinnad on TL'ides, siis makstes oma pangakaardiga saan tulemi parema kursiga.

Ma pole üldse mitte rikas inimene ja tarbin ka pigem tagasihoidlikult, aga siin ma tunnen, et päris hea on olla. Nii või teisiti mängib raha olulist rolli meie igapäevaelus, seda ei saa vast keegi tagasi lükata.

Nüüdseks oleb Istanbulis ligi kuu elanud ja kohaliku elu jälgimine on viimas tulemusteni, mil suudan näiteks eristada kohalikus võtmes hindasid ja ostukohti. Venemaast räägitakse kui riigist, kus kontrast on rikaste ja vaeste vahel väga suur. Mulle tundub, et ka siin riigis on nõnda. Istanbulist võib osta döner kebabi nii 1TL'i kui ka 8TL'i eest. Värskeid virsikuid võib saada nii 1,5TL'i kui ka 10TL'i eest. Uued püksid võib saada 3TL'i või 300TL'i eest. Kui ei oska õigesti otsida-käituda, siis on tegu kalli linnaga, aga kui natukene teada ja sättida, siis on võimalik üllatavalt odavalt ära elada.

Täna oli ETV uudistes Dalai Laama kõrval mainimisel, et EL'is tõusid hinnad kõige rohkem/kiiremini just meil. Ma siis mõtlesin, et ju suurim erinevus ongi, et Eestis on valikuvõimalus väiksem. Ükskõik mis poodi minnes peab mahla eest ikkagi enam-vähem sama palju välja käima - Istanbulis aga oma lemmiktoidupoest BIM soetan 1l õunamahla poole euro eest. Samas näiteks saia hind on igal pool sama (välja arvatud BIM, aga neil ka veidi väiksem sai kui muidu ja mujal), ükskõik, kas ostad selle turistipoest või väikesest ''külapoest''. Sama tundub piimaga olevat, et liitri kõikumise hind on pea olematu. Kord nädalas peab iga linnaosa turgu, kust saab värskeid hooajakaupu ulmeliselt odavalt - siit ka suurim võit rahas minu igapäevamenüüs. Seevastu pole meil Eestis turud sugugi mitte selleks, et kaupa odavamalt saada, valik on lihtsalt toote kohta tõenäoliselt suurem kui kauplustes. Nende turg on hästi tore ja inimlik ka - kui tahta, siis ilusa küsimise peale antakse hinnas veel allagi või miskit kauba peale. Marjadest võib kõike proovida ka.

Pakenditest räägiks ka natukene. Lisaks odavate hindade juures on pakend osa tootest. Ükskõik mis poes oled, siis kas pakib teenindaja või pakid ise tasuta kilekotti oma ostud. Turul on toredad kaupmehed, kes ise ajalehest korralikke kotikesi meisterdavad, millega on suisa ilus (ja praktiline) tomateid vedada. Vastavalt tootele jagatakse ka kohe ära, mida pakkida kilesse, mida paberisse.

Ja täna käisin riideid ostmas. Allahindlusega ostsin kaks õlapaeltega pluusi (3,8€) ja uue seeliku ning püksid (kokku 21€). Kõik kaup on korralik, uus ja täpselt see, mida tahaksin (ükskõik, mis hinna eest).

Samas kodu lähedal on üks lõngapood, kus kalleim nähtud lõngatokk maksis 2€. Kangatänaval müüdi lühikesi (seelik, püksid,...) tõmblikke 70tk pakis 2€. Tõeline tekstiilikäsitööparadiis!

Seega ma tunnen, et sellega rahaga, mis eestlane Eestis teeb, saab näiteks Istanbulis üsna lahedalt ära elada. Loo moraal? Tjah.

Kaks teetassi*

2011-08-16T18:46:00.001+03:00

Vesi + teepuru = tee

Leidsin Etsy'st sellise vahva tassi, kuhu saab teekotikese kohe juurde panna. Iseasi kui mugav see just on.

Ja kui sarnasel teemal jätkata, siis...

...saab tassi sisse ka küpsised ära peita. Kuigi taaskord - on see mugav ja kas šokolaad ei sula nii hoopiski ää?

Head teejoomist!

* Ma ei mäleta, millal ma viimati korralikku kohvi jõin ehk elan tee peal ja siis ei seostu, et tass võiks ka kohvi jaoks mõeldud olla (tass number kaks).

Türgi-Eesti sõpruskohtumise muljeid kohapealt

2011-08-11T02:32:00.008+03:00

Eile hommikul ärkasin selle peale kui kohalik naabripoiss tänaval karjus "Estonija, Estonija!"

Täna sai siis jalgpallile kaasa elatud.

Istanbul on nii suur, et ükskõik kui vara ka kodust liikuma ei hakka, siis endiselt on alati tõenäosus (ja üsna suur), et hilined. Meie tänaval on selline tark komme, et ostad hirmus kalli auto, aga kuna seda mitte kuhugi parkida pole, siis pargid otse sõiduteele (mitte kõnniteele nagu meil, sest kõnnitee on muid ärakasutamisi kohvikute jmt kraami täis, mis omakorda tekitab olukorra, et kui kuhugi jalgsi lähed, siis astud samuti autoteele) ja täna oli mõlemal sõidurajal piisavalt parkijaid ehk kokkuvõttes jäi üks kitsas rida kahele suunale ja nii me passisime ligi veerand tundi manööverdades. Nojah. Me siis jäime kokkuvõttes natukene mängu algusest ilma.

Is arvas, et metroo ja staadion ise on rahulikud, sest tegu on sõpruskohtumisega, mis kuidagi eriti pole. Oi, aga kuidas türklastele rahvuslik uhkus sisse pikitud on! Teel staadionile oli tunda nagu läheks otsustavale matšile. Karjuti, laamendati, trügiti. Tähtis on suruda vastane maha ja ise siis naudivad seda protsessi kogu täiega. Kogu staadion kõlas täies hiilguses ainult türgi võimust. Peamised kisajad on noored, kes muu mängu ajal vabalt sõnumeid saata võisid ja juttu ajada (ning tõenäoliselt samal ajal uut suitsu ette panna! (kuigi pole lubatud, aga kui kõik teevad, siis ju võib!?)), aga kui väravaoht, siis tõustakse püsti nii, et keegi teine nende tagant ei näe, mis toimub ja elatakse kaasa nagu oleks iga senise liigutusega ise kaasa mõelnud, peaaegu ise need teinud.

Lugesin Delfi kommentare ja need olid... kurjad. Täna oli ilmselgelt näha, et eestlased olid nõrgemad. Kui eestlased püüdsid palli väljaku teisele poole vastase väravani juhtida, siis toimusid edasi-tagasi ja edasi-tagasi ja edasi-tagasi söötudeseeria, samas kui türklased suutsid lihtsalt pikki tugevaid sööte teha. Lisaks jäid eestlased oma taktika juures pidevalt pallist lihtsalt ilma. Pealtvaadates tundus, et türklased jooksid kiiremini ja kui palli lõid, siis täpselt ja tugevalt. Teine poolaeg oli vähe elavam, aga me olime sunnitud veidi enne lõppu lahkuma, sest muidu me lihtsalt ei mahuks mitte kuhugi liikuma-seisma. Meie mõistes ikka kole palju inimesi.

Türklased on agressiivsed, temperamentsed kaasaelajad. Nägime oma silmaga ka ühte käsikaklust kui valele kohale istunud mees keeldus õigele omanikule oma kohta loovutamast ning lõpuks tollele lihtsalt kallale läks. Selline tunne oli küll seal vahel istudes, et pigem peaks eesti fänn suu kinni hoidma ja massiga kaasa mängima. Selline kole emotsionaalne rahvuslik kaasaelamine.

Minu esimene kaasaelamine staadionilt. Ühtepidi oli kenam kui telekast, sest kogu pilt on silme ees ja näeb, kus keegi teine seisab ja mis variandid täpsemalt võimalikud oleksid. Näeb ja tunneb publiku reaktsiooni ning õhkkond oli mingil tasandil nauditav. Samas on tühikarjujaid ja vaatevälja varjajaid ja muid kahtlase väärtusega inimesi piisavas koguses, et koos minemise ja tulemisetralliga tekib küsimus, et kas see kõik ikka seda väärt oli. Aga ju seekord oli. Vaatasin netist, et nii meie koondis ise kui ka mingi turismibüroo tegi pakkumisega kaasaelamisreisi. Üleval nurgas kinnises eestlaste alas nägin vist kahte (või viite) lipuga fänni, aga pigem arvan, et ju meie omad tulid allapoole muu massi sisse ja elasid sealt kaasa.

Pilet oli meil kalleim, mis tavainimesele müüdi - ca 8€, aga värava taga oleks poole odavamalt saanud.

Seekord siis niiviisi. Äkki väsisid eesti posid lihtsalt päeval olnud koledast kuumusest õhtuks ära? Nüüd hakkas vihma sadama öösel ja homsest pidi jahe laine peale tulema. Kui mäng oleks olnud päev hiljem, siis külmevatavad tüklased oleks vast rohkem hädas olnud? ;-)

Just tulidki äratajad - hommikusöögiaeg. Elagu Ramadaan!

Poodlemisest Istanbulis

2011-08-08T02:55:00.014+03:00

Istanbul on lõputult suur (kui saarele sõidetud sai, siis ei jaksanud ma ära imestada, kuidas linn ikka veel ja veel ja veel ja veel ära ei lõppe ning kuidas huvitav need kaugel-kaugel-kaugel elavad inimesed näiteks Taksimis käivad) ja kõike ma siin nagunii selle aja jooksul näha ei jõua-jaksa-suuda. Esiteks on ajaline piir, mis tähendab, et punktist A punti B jõudmiseks kulub AEGA. Seda nii busside ootamisele, vahetamisele kuni liiklusummikuteni välja. Nüüdseks olen külastanud mitmeid siinseid peamiseid kaubanduskeskuseid, aga nagu ma just nimekirjast avastasin, siis on neid VEEL ja veel. Igaüks neist tahab olla Euroopa suurim ja parima valikuga, sisaldada kaupa nii rikkale kui vaesemale...

Akmerkez on kodule kõige lähedamal (jalutades 20 min, bussiga äkki 7) ja seal on mõnus rahulik. Poodlema ma sinna ei läheks, küll aga võib istuda nende kiirsöögikohtades või külastada toidupoodi. Samuti anti seal näiteks tasuta Belgia šokolaadikommi proovida.

Kanyon on kõige erilisem oma arhitektuuri poolest (see pole Akmerkezist kuigi kaugel veel nii 20 minutit jalutamist). Selles on suur raamatupood (kus viimase külastuse ajal ka kaks kohalikku prominenti olid ja siis oli õhus ärevust kui palju) pehmete tugitoolidega ja üldse on seal nii rahulik ja mugav, et võikski terveks päevaks unustada end sinna. Samas poodlema ostmise eesmärgil hästi ei läheks vist. Kuigi neil on Vero Moda, aga noh, see meil ka. Kanyonis aeg seisab.

Kanyon

Metrocity on minu isiklik lemmik kui ma midagi OSTA tahaks (Akmerkezist Kanyoni poole jalutades jääb tee peale). Seal on palju tavainimese jaoks arusaadava hinnaklassiga poode, sealhulgas üks mu uusi lemmikuid nimega LCWaikiki, neid poode on seal suisa kaks. Selgub, et bränd ise sai alguse Prantsusmaalt, aga Türgi ostis üle ka hinnad langesid ka kordades. See pood on palju odavam ja kvaliteetsem kui näiteks H&M, eriti kenad on allahindlused, mil 8€ eest saab nii korralikke pükse, seelikuid kui ka kleite. Selle poe suurim viga on see, et seal on alati kole palju siblijaid ja siis ma ei viitsi kauemaks passima jääda. Nad on popid ja neid poode jagub pea kõikjale.

Metrocity

Seljataga Metrocity, otse vasakul Kanyon juba vaatamas vastu.

Insinye pargi kaubanduskeskus oli viimane, mida külastama juhtusin. Seal on alguses suured brändid ja nimed Armanist Diorini ning näiteks esimesel nimetatust on ka vastav kohvik (kus tarbijatel peamiselt H&M ning muude odavamate poodide ostukotte silmitsesin) ning muidugi on pargitud nende ette Porchesid ja muid imevidinaid. Ferrari on tavaline sõiduauto, eriti meie linnaosas. Samas on see keskus kena, kuna pakub osturõõmu nii liiga rikkale, mõistlikult rikkale kui ka tavainimesele. Naljakal kombel lähevad ka vastavalt hindadele korrused madalamaks ehk siis odavamad poed asuvad all ja kallimad üleval. Piisavalt hull jalutaja kõnniks sinna ka Kanyonist (äkki 40 minutit? Sõltub kuidas üle tee saada ja liiklusest ka) ehk pole liiga kaugel.

Cehavir on SUUR. Liiga palju korruseid, liiga palju kaupa... Aga seal on kingaparadiis - mujal vist küll nii suurt valikut näinud pole. Ja muidugi igasuguseid teisi poode ka, lõputult. Tegu on ühe Euroopa suurima kaubanduskeskusega.

Taksim pole küll kaubanduskeskus (sisaldab endas ühte), aga seal on Rohkelt poode ja restorane. Naljakal kombel on hinnad mõistlikumad kui nii mõneski teises kohas. Kui jalutada Taksimi peatänavat mööda Karaköy poole liikudes leiab enne Galata torni toredad kunstnikepoed, kes istuvad ise hommikust hilisõhtuni kohapeal ning meie mõistes nalja raha eest oma kunsti müüvad. Näiteks ostsin siidist käevõru, mis maksis 2€. Ehtepoode on seal kandis palju ja sisult põnevaid ehk ka suuremate brändide omadest leiab selliseid, mida varem kohanud pole ja ka hinnad on täiesti arvestatavad. Riietest tasub märkimist vast üks India päritolu pood, kus on suur valik ja hinnad kenad. Lisaks leiab sellelt tänavalt ka mitu tasuta ja sisult vägagi head galeriid. Seal liikudes (nagu Istanbuli keskustes vist üldiselt) tasuks meeles pidada vaadata silmapiirist aeg-ajalt kõrgemale ja kui pisikesest uksest siseneda, siis üldiselt ootab ees pikk ja käänuline suur siseruum - välimus võib olla petlik.

Täiesti tavaliselt tänavalt samm paremale ja avaneb korraga selline vaade. Luba end üllatada - Istanbul on täis üllatusi, nonstop :).

Maja nimi on Cicek Pasagi, mis tähendab Lille teed maakeeli.

Taksimi peatänavaga paraleelseltki jookseb igasuguseid kauplemis- ja kohvikutänavaid. See konkreetne läks eelmise pildi restoranist edasi. Esialgu tundus uskumatu, et jalutad läbi restorani ja siis oled sellises kohas. Lisaks on paralleeltänaval ka üliarmsaid kohvikuid.

Palju kiidetakse Egiptuse turgu ja Grand Bazar'i. Muidugi võib neid külastada (ja peaks ka), aga kas sealt just midagi osta? Pigem on need kohad turistidele, kellel rahast väga kahju pole ja kiirelt midagi kaasa haarata soovivad. Kohalikud ise käivad kauplemas (kuigi eriti ei kaubelda, ostetakse pigem) rohkem nende kahe vahel. Kui Egiptuse turust suunaga Sultanahmet liikuda Grand Bazar'i poole, siis
peaks üsna kerge vaevaga õiged teeotsad ülesse leidma ja saab sukelduda kõigepealt köögitarvete, kivide ja (nahk)kottide maailma. Edasi kõiksugu tekstiil (üldiselt ka imeodavalt) ja sekka ka ulmelises valikus õmblustarvikuid, sekka kingi ja muud ka. Ja kui midagi turistilikku tahta kaasa osta, siis mina läheks Egiptuse turult jalgsi mööda trammirööpaid Sultanahmet'i suunas ning külastaks sinna vahepeale jäävaid poode. Isiklik hinnavõrdlus väidab, et seal on odavam kui eelnimetatud turistiturgudel. Ju need poed ei saa nii kindlad olla turistide voolavusele? Ega ma tegelikult ei teagi, milles konkreetne fenomen, aga nii see on. Turist mujalt vist küll vürtse ostama ei satu kui Egiptuse turult. Meil kohalik härra müüb igalaupäevasel bazaaril kenama hinnaga toredaid vürtse. Samas kui olla piisavalt hakkaja, siis nad natukene pursivad ka võõrkeeli ja saab vast ka hinnas alla ja lisaks kui ilusti küsida antakse ka kuivatatud puuvilju ka kommi proovida. Proovimine on hea, siis teab, kas või mida mujalt kaasa osta. Muide, Taksimis on imekena kommipood vist parima võimaliku kohaliku maiustustevalikuga üldse.

Mõned pärlid on mul veel, aga neid jagan pigem küsimise peale, nii igaks juhuks.

Üldiselt on Istanbul poodlemiseks loodud. Hinnad on tavakohtades meie omadest kindlasti soodsamad, valik on lõputu ja pidevalt suudab üks või teine koht või nähtus üllatada. Eriti odav on kohalik toodang (eriti tekstiil).

Poodlema! :)

Kuidas ma politseiautoga koju sõitsin

2011-08-07T00:32:00.003+03:00

Päev algas rahulikult. Korterinaabrid kokkasid 3h (!) lõunasööki ja siis rohkem korraga väga kööki ei mahugi ehk sai oodata. Edasi kuue paiku sai järjekordsele bazaarile mindud, kust taaskord näiteks 0,60€ eest kg kohta värskeid küpseid virsikuid soetasin. Kui poodelda õigetes kohtades siis on eestlasel rikka inimese tunne, sest meil asjad lihtsalt liiga kallid. Näiteks käisime Istanbuli rikkurite piirkonnas (Etiler) kohvil ning 2 suurt latet ja üks panna cotta maksid kokku 8€. Pole odav, aga võttes arvesse kui peene kohaga tegu oli, siis ei olnud ka kallis.

Edasi oli Ramadaani õhtusöök, millele järgnes plaan kohaliku popstaari kontsertile minna, kuhu pidi viima ka tasuta buss. Ootasime ja ootajaid oli teisigi, aga meie bussi ei näinud. Oletasin, et ju läksid enne lubatud kellaaega minema, sest buss oli maksimaalselt inimesi täis. Muide nii kontserti kui ka transpordi ja muu sära maksab kinni linnaosavalitsus ise. Bussi polnud, otsustasime alla mereäärdne jalutada, et ju liigub sealt siis edasi. Kokkuvõtteks sai otsustatud mitte kontsertile minna. Sõime jäätist ja jalutasime niisama. Vaatlesin murulatakatel ja mereäärsetel pinkidel istuvaid inimesi, kellel kõigil oli oma ehe tuli ja vahendid tee keetmiseks. Oli paaridega, peredega, suguvõsadega... Uurisin, et miks nad siin nõnda istuvad - pole tõenäoliselt raha, et sealsetes kohvikutes käia ja ilusat vaadet nautida, teevad siis sellest oma versiooni, nii hea kui oskavad.

Tagasi ülesse kodu poole ronides sõidab meist mööda vilkuritega politseiauto. Nüüdseks olen tähendanud, et nad kõik vilguvad koguaeg, sest neile meeldib see võim ja tähelepanu. Näiteks enne kui bussi ootasime tuli üks vilkuv, parkis ja asus õhtusööki kohalikus kohvikus nautima. Milleks olid vilkurid vajalikud!? Igatahes... Politseiauto tuli, sõitis meist mööda ja samal ajal hüüti midagi selle lahtisest aknast. Auto peatub ja Is jookseb lähedamale. Mõtlen, et mida nad küll tahavad, aga samas olen rahulik, sest kõik dokumendid kaasas ja pole millegi vastu eksinud ka. Korraga avab Is ukse ja ütleb, et istugu ma sisse. Tuleb välja, et tuttav politseinik ja oli teel nagunii meie kodu juurde ja nii säästis meid 30 min mäkketõusust. Istanbul on täis üllatusi, pidevalt.

10.08 on siin Eesti-Türgi jalgpallimäng. Nagu ma aru saan, siis on sinna minek ees! Juba käivad mõtted, mida plakatile kirjutada [ju siis tuleb plakat!?], et televaatajad olgu siis valvsad tuttavaid nägusid otsima :-).

Kohustuslik muusikapala

Ramadaaniaegne Istanbul

2011-08-05T14:43:00.003+03:00

Eile oli tore. Jalutada sai ja siis sai Ramadaani piduliku õhtusöögiga restoranis tähistatud ning hiljem imehead maasikakooki lummava vaatega kohvikus nauditud.

Hetkel on päevakava üsna teistsugune. Ramadaani tõttu süüakse hommikusööki nelja paiku hommikul ehk siis niikaua saab üleval oldud ja siis õhtusöök on kuskil poole üheksa paiku õhtul. Ma ikka olen päeval söönud-joonud kah miskit, aga mitte nii palju kui tavaliselt ja eks kuumaga ei taha ka.
Täna väljas õhtusöögikohta leida polnudki nii lihtne, sest olime vanalinnas ja kõik kohad olid paksult rahvast täis. Alles viiendas kohas, mis sobis ka, oli ruumi ja võimalust. Mulle meeldis mõelda, et maaslamajat ei lööda, aga ikka saab nätaki, sest nagu Is ütles: "Midagi pole Istanbulis nii palju kui inimesi!".

Ramadaani puhul on õhtuti tasuta meelelahutus (öökino, kontsertid jmt). Mõlemat olen nüüdseks külastanud ka. Eilsed laulid oli religioosse sisuga, film mõne päeva eest aga eelmise sajandi siinset kohalikku eluolu ja poliitilist korda puudutav.

Linnapeal on telgid, kus pakutakse tasuta õhtueinet. (Ömm, huvitav kui pikad on järjekorrad!?)

Ramadaani ajal on poodides hoopis teine leib [sai] müügil. Naljakal kombel ma olen väga kursis selle reise saiaga - sai, mida ma alati Berliinis isuga pugin. Huvitav, miks on religioosse sisuga kuule pühendatud pagaritoode Berliinis igapäevakaup. Kavatsen seda kohapeal uurida.

Eks nimekiri täieneb!

Kodune õhtusöök :)

Must meri

2011-08-01T19:06:00.005+03:00

Peale esimest ebaõnestunud ujumiskatset tundus, et võiks vähemalt teisel katsel varbad vette pista küll. Kohaks sai valitud Marmara meres asuv Istanbuli saar (samas meres oli ka eelmainitud maavärin), nüüd uuel katsel sai sihiks võetud hoopiski Must meri.

Musta mere ääres käiakse puhkamas ja sellest räägitakse palju, kuigi ma täpsemalt ei oskagi meenutada, mida. Kohalik sõber ütles, et tema meelest selle mere äärde puhkusereise ujumise otstarbel küll ette ei võeta. Huvitav oli ka meie võrdlusmoment, kus tema viimati 5 aastat tagasi toimunud külastus peegelsiledat vett sisaldas, meid aga võtsid vastu sõna otseses mõttes läbipeksvad lained, mis just kui vanemate India reisi muljetega kulmineerudes ookeani meenutas.

Rand, kuhu meid sissepääsupiletit ostma sunniti, polnud meie enda valik. Kogu see Istanbuli mängede olemasolu on tore ainult siis kui ei pea kohaliku bussijuhiga kahte neist läbima... Ütleme siis nii, et see bussisõit oli korraliku jõusaalitrenni eest. Ma ei tahagi vist teada, kuidas need inimesed oma igapäevaeluga hakkama saavad, kes seal elavad...
Me läksime natukene vales bussipeatuses maha, aga bussijuht ütles, et siit saab ka jalutada teise (ülikooli enda!) randa. Hakkame jalutama (politseikooli kõrvalt) ja korraga tuleb turvamees, kes tõsisel häälel kamandab, et meie soovitud poole ei tohi me siit minna, et kui tahame, siis peame jalutama mingi 10km ringi. Haaras meid oma kurja jutuga haardeisse ja viis meid (nagu hiljem selgus) oma töökoha randa. Inimese kohta küsiti selles rannas ca 9€ (saarel ca 7€), mis sisaldas endast lisaks võimalusele meres ujuda ka rannavalvet, lamamistooli ja päikesevarju. Ülevalt kohvikust oli võimalik meie mõistes turistihindadega jooki-sööki soetada.

Meri ise on üllatavalt soolane ja ujumisest väga juttu polnud. Lained olid sellised, mis peksid su jalust nõrgaks ja siis kui vaevalt suutsid toibuda, tuli järgmine. Ja järgmine. Ja järgmine. Vahepeal olid mõned minutilised hetked, kus sai ujumist mängida, aga siis kordus kõik ja veel hullemini kui enne. Kolm satsi lasin end läbi peksta, rohkemaks jõudu ei jätkunud. Ja hoolimata päikesevarjudest ja mitte päikese käes olemise taotlemisest põlesime ära kah. Samas ei põlenud üldse nii hullult ja tundub, et lõpptulemuseks tuleb senise elu pruuneim päevitus.

Mereääres leidus rohkelt põnevaid merekarpe, mida ma ka veidi kaasa korjasin.

Must meri on võluvalt sinine ja lummas hoolimata läbipeksmisest. Kui lööb, siis armastab? :-)

Ja turistid ja muidu rikkad on laised nagu ikka. Samas polnud seal ühtegi prügikasti kah.

Kena Ramadaani algust!

Prussakas!

2011-07-27T12:21:00.002+03:00

Kõik [paljud?] räägivad prussakatest ja ma muutkui mõtlen, et küll on tore, et mina nendega kokku puutuma ei pea. Yeah. Ma siis tapsin hetk tagasi oma elu esimese prussaka. Meie esimene kokkupuude üleüldse, aga ma tundsin ta ära! (Ja parem kui tema ja nemad mind ka, et me rohkem kohtuma ei peaks)

Õhus on ärevust: Maavärin

2011-07-27T01:00:00.002+03:00

Eile õhtul oli õhus ärevust. Nimelt siit mitte üldse kaugel asuva Marmarise meres toimus 5,2 magnituudine maavärin ja kardeti järeltõukeid või üldist mõju Istanbulile, mis aga see kord tulemata jäi.

Inimesed olid õhtul õues (kaasa arvatud meie) ja mõtlesid, et mis nüüd edasi. Aga ei olnudki midagi edasi.

Uurisin ka meie väljavaateid, et kuhu peaks ohu korral põgenema ja sain vähemalt sellise info võrra targemaks.

Ja nagu täna kohalikes uudistes kirjutab, siis Maroko lennuk kukkus alla ja 78 inimest sai vigastada? Tahtsin üle kontrollida, aga meie meediakanalitest seda leida ei suutnud. Äkki jõuab hiljem...

Ennegi näite toonud, kuidas Berliinis pandi põlema keskvoolusüsteem, mis kogu vastavat ühistransporti kontrollib ning linn oli tundideks halvatud ja kahtlustati ka terroriakti - meie meedias mitte piiksugi.

Palav on!

2011-07-25T13:17:00.003+03:00

Jah, eks ma siis lõpuks ka tunnistan, et tõesti on siin PALAV. Pidevalt on janu, ükskõik ka kus viibida (jahe kaubanduskeskus või õues), palju ja mida juua.

Inimesed on peredega reede ja laupäeva õhtul tänaval ja majade ääres lina peal ja vaatavad läpakast filmi.

Inimesed on päev otsa õues näiteks trepikoja ees ja ajavad lõpmatult palju jutulõnga ning muid asju nagu näiteks salati tegemine ja kohalike lastega pidev kurjustamine. Muide, väidetavalt pole Istanbulis lapsepõlve.

Tänaval aetakse ebaseaduslikku äri külma veega.

Parimatel arbuusimüüjatel on väljas silt "Saadaval ka külmana!".

Päike on siin ka hoopis midagi muud. Päike on selline palav kaisutus, mis vägisi külge pressib. Mitte, et lihtsalt on ja paistab, tuleb hoopis sinu külge.

Veel põnevat: Pangakaardid elagu!

2011-07-24T13:23:00.003+03:00

Ei saa mitte mainimata jätta, et kui mind rahatuks tehti, siis jäi suurem abilootus kohalikule sõbrale. Eile läksime aga jalutama ja korraga avastab ta, et rahakott on kadunud. Mõtlesime, et kus see kaduda sai ja oletasime, et ju ununes koju. Peale jalutuskäiku koju jõudes selgub, et mida seal ikkagi pole. Otsustasime tagasi otsima minna, kuigi käisime tagasitulles täpselt sama teed mööda, mis minnes, aga äkki jäi miski kahe silma vahele. Korraga meenub Kadrile, et oot, kas me siin mere ääres mitte ei teinud pilti!? Hakkasime sellest kohast otsima ja muru seest leidsime rahakoti. Muidu oleks eriti tore kui kummalgi pole ühtegi pangakaarti. Tänapäeval on inimene ikka üllatavalt saamatuks tehtud...

Mc'ist Bosporuseni

2011-07-24T13:02:00.006+03:00

Siis kui türgi lapsed Mc'is käivad...

Kohvik õhtuses laternatesäras.

Vaade pargist, kodu lähedalt.

Terve sild.

Kiusates uut kaamerat.

"Dokumentideta võõras linnas"

2011-07-23T15:30:00.004+03:00

Tänaval on plakatid, mis reklaamivad hamburgerimaitselisi Ruffels krõpse. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas selline toode maitsta võiks. Eile käisime ühes poes, aga seal selliseid polnud, muidu oleks mulle lahkelt ostetud, et minu silmaringi avardada.

Nüüd pealkirja juurde... Krõpsud on sissejuhatuseks vähe tõsisemale teemale. Nimelt on hetkeseisuga minu pangakaart blokeeritud ja ei tea, mis edasi juhtuma hakkab. Minu kaardiga on juhtunud kas tõsine inimlik eksitus või teostatud vargus ehk siis raha kaardilt kadunud ja juurde ju ka mulle saata ei saa, sest kui tegu oli vargusega, siis kaob ka juurde tulev raha. SEB pangal on kiire, et ju nad siis nüüd nädalavahetusel puhkavad ja kui aega on, eks vaatavad uuel nädalal edasi. Ainuke vastust mis ma sain oli, et tore, et teatasin, asjaga hakatakse tegelema ja eks siis antakse teada kui miskit selguda võiks. Enam napimalt ja segasemalt vist vastata ei saakski. Eks alati saaks tunduvalt hullemini ka minna, aga omamoodi naljakas olukord. Ikka mõelnud, et kuidas ja mis veel reisidel valesti minna saaks ja näed, ikka leiab uusi juhtumisi ja võimalusi. Elagu pangakaardid, elagu krediitkaardid. Raha ongi elu!? Tuleb nii välja...

Ja lõpetuseks pilte. Või siis ka mitte, sest internet kole aeglane ja katkendlik hetkel. Äkki saab neid FB'sse laadida? Uurin asja.

Kuidas unetut ööd ja unist hommikut lennujaamas veeta

2011-07-21T08:47:00.003+03:00

Elamusi juba küllaga.

Eile õhtu oli üllatavakt tore. Von Krahli Aed oli üllatavalt mõnus koht.

Peale 1,5h magamist (kui seda magamiseks nimetada saab, tukastamist siis pigem) pidi lennujaama minema ja inimestega suhtlema. Mulle ei meeldi kiired hommikud ja üldiselt pole ma ka varahommikuste asjaajamiste suurim austaja.

Uus kohver on raskem kui tavalised polüestrist versioonid ja nii ma veidi kahtlesingi, kas äkki kaalu tal veidi rohkem lubatust on. Ja oligi, aga seda viisakalt 0,5kg võrra ja teenindaja oli sama viisakas ja ei küsinud hirmsat lisatasu (ega lasknud midagi kodusele ärasaatjale kaasa sokutada). Usun, et tegu oli Tallinna viisakusega. Riias olen näinud küll, kuidas "klient on kuningas". Raha valitseb maailma.

Esimene lend oli lärmakas (fokker), aga muidu kena. Tukastasin sealgi. Haarasin lennukisse sisenedes kaasa ka Postimehe, aga nagu nüüd vaatan, siin on see ilmselgelt venekeelne. Elagu hommikused kaasahaaramised!

Riiga jõudes tundsin, et nüüd ma PEAN magada saama, muidu ei jaksa. Lihtsalt läksin otsides üht vana tuttavat istekohta ja voilaa peidus pesa sees (see tore nurgake raamatupoe taga, mis samas muust "liiklusest" veidi eemal paikneb. Keegi oli sinna "voodi" ehitanud ja siis otsustasingi pikali heita ja tukastada. 2h suutsin seda vahelduva eduga teha ka. Ühtepidi sai khm, voodi, aga teistpidi sai täiega ventilatsiooni kaela ehk siis peale 2h külmusin ää. Tahtsin suppi osta, aga hinnaks küsitakse 3,2 latti, seega otsustasin poole odavama tee kasuks ja närisin kaasavõetud müslivaba müslibatooni.
Too teemüüja oli vahva. Ta ei teadnud ei hindasid ega ka seda, kuidas kaardimaksed töötavad. Ma siis juhendasin. Tahtis peale PIN'i andmist veel allkirja ja andis vale tšeki mulle. Õnneks oli klient piisavalt teadlik, kuidas teed ostetakse. Elagu kaardimaksed!

Riias on tasuta wifi kui sa BalticMiles'i klient oled. Nagu mismõttes? Ja kui pole klient, siis viivad lehele, kus täida avaldus, et hakkad kliendiks. Väga... huvitav viis kliente värvata.

Ilm oli öösel üllatavalt soe, kella kolme paiku oli endiselt 21 kraadi. Lubati sooja päeva tänaseks - äkki seegi oli märk eesootavast leitsakust?

Tõenäoliselt pean nüüd veel 1h ja 50min oma aega sisustama. Tukkumisplatsist jäin ilma ja juba on lennujaam rohkemate inimestega täitumas ehk polegi enam väga valida, KUS ja KUIDAS olla.

Tere hommikust!

Vaarikast sealihast Eesti kaardini

2011-07-19T21:20:00.004+03:00

Ei, ega see sealiha pole üldse nii popp siin Eestis... Seleta siis türklasele näiteks kui tänaval sellised pildid.

Ja millegipärast kohtab ka selliseid vaarikaid.

(Elagu telefonifotograafia)

Juhtub kuidagi nii

2011-07-09T17:33:00.002+03:00

et mõtled üht ja läheb teisiti. Või siis mõtled üht ja lähebki nii. Või teed plaane ja läheb ristivastupidi. Või teed plaane ja läheb täpselt soovitult, aga hoopis teisiti kui planeeritud ja soovid muutusid ka vahepeal.

Huvitav nädal on-oli. Rohkem sündmuseid ja tegevusi kui vastu jõuan võtta. Vahelduseks vahva.

Päikeseloojang / Sunset

2011-06-29T23:13:00.007+03:00

28.06 Pirita rand (Estonia Tallinn Pirita beach)

Lõunasöök

2011-06-29T15:48:00.001+03:00

sai kaasa tehtud, aga koju unustatud.

Ostes paari aluspükse

2011-06-26T12:54:00.003+03:00

saad kaasa terve raamatu.

Elu mõtted elust enesest

2011-06-25T15:38:00.005+03:00

Selline rott (mitte hiir) istub nurgas ja jõllitab, muutkui jõllitab. Kui keegi pakkuda oskab, kus pilt tehtud, siis võib vast preemia peale ka mõelda, äkki.

Mul tekkis aastalõpu tunne, et ju siis lõppes nüüd minu jaoks üks aasta (etapp?) ja teen vaikselt mõningaid vahekokkuvõtteid. Vajalik on aega võtta ja tehtu üle mõtiskleda, samas ei anna see piisavat alust tuleviku ennustamiseks. Omamoodi naljakas on see, et kui kõik kisub kiiva ja paralleelselt kui teine kord kõik muutkui (see on sõna minu sõnavarast, "muud kui" on hoopis teine) hästi läheb, siis on kokkuvõttes täpselt samasugune tunne. Aga seda, et kas HETKEL läheb hästi või halvasti küll HETKES endas öelda ei oska, see on ikkagi tagasivaatamise teema. Teised targad ütlevad, et "hästi MILLEGA võrreldes?".
Seda panin tähele, et kui tekkis soov või uudishimu, siis tuli ka vastav lahendus. Ma kunagi kasutasin lauset "Kui piisavalt tahta on KÕIK võimalik" - äkki ongi!? Samas on nii, et kui TEAD, mida tahad, siis pole ju probleemi enam ka.

Hetkel jätkan organiseerimist oma piiramatu vabaduse piiramisega. Reisimise isu tuli peale (kui viimasel nädalal ma muud ei teinudki!?).

Uue MÄNGUASJA sain ka - fotomaterjal peaks nüüd veidi kvaliteetsem ja talutavam vaadata olema (kui telefonikaameraga näiteks).

Viimastel piltidel: Tuule võlu ja valu Vääna-Jõesuus

Juuksurihuumor

2011-06-07T23:07:00.002+03:00

Istun juuksuritoolis ja lepime kokku, et pikkus väheneb 1,5cm võrra. Hiljem selgub, et läks ikkagi 5, aga noh, mis seal siis ikka.
Juuksuritoolis istudes avastan, et see katteriie, mis kliendile peale asetatakse on mõnusalt homoorikas:

Sinu nimi
Teine rida

Ju kuskilt mõni näidis saadetud, et kuidas on võimalik tikandeid tellida, aga see-eest on lihtsalt kasutusse haaratud. Ei noh, miks ka mitte, lihtsalt muhe.

Surnuaiabuss ja selle sihtgrupp

2011-06-06T23:02:00.004+03:00

Sõidad bussis, mis möödub surnuaedadest ja osa sõitjatest on just sihtgrupp, kes sinna minna soovib. (Ja pea igaüks tassib ise oam reha kaasas. Kas peaks laenutuse tegema kui muud moodi jagamine ei tööta?) Korraga märkan, et buss on täis kleebitud reklaame "Peielaud meie juures!".

Disainipoe Loomelood 2. sünnipäev!

2011-05-31T15:25:00.003+03:00

Tule meile külla! :)

Uus koht, uued rõõmud

2011-05-31T14:54:00.003+03:00

Mustamäel elamise suurim suverõõm on sääsevabadus. Nüüd esimene öö "uues" kodus veedetud ja peab nentima, et sellel ööl surid 3 sääske. Naljakal kombel on mind lapsest saati sääse pinin sedavõrd häirinud, et pole mitte üldse ebatavaline, et ma enne uinuda ei saa kui pinin on likvideeritud. Sipelgatemassimõrv vahetus sääskede vastu? Seda muret ei ole, "uues" kohas on suisa Päris sipelgad ka toas :).

Samas sai ka nentida, et voodipesul ja Voodipesul on ikka üüratu vahe. Mõtlesin uinudes, et kui me veedame nii palju aega voodis, siis miks inimesed endale korralikke mõnusaid linasid ei soeta?

Sotsiaalne vastutus

2011-05-30T22:18:00.004+03:00

Kõlab kuidagi ametlikult või karmilt, aga paremat sõnastust ma hetkel siia võluda ei osanud.

Viimasel nädalal sai mitu korda kuskil väljas käidud. Seltskonnad olid erinevad, sündmused ja kohad olid erinevad. Samas peaaegu igas seltskonnas kohtab seda, et mõned inimesed eelistavad vaikselt istuda ja ise mitte midagi vestlusesse ja olemisse panustada. Mõnikord ei saa neist isegi nii palju aru, kas nad on ka Kohapeal olemas ja kuulavad, kaasa mõtlevad. Või inimesed, kellega püüad rääkida, otsid ühiseid teemaseid ja harutad jutulõnga, aga teine pool annab nappe vastuseid ja ei esita küsimusi ega alusta isegi ühtegi teemat. Või inimesed, kes ennastunustavalt palju räägivad, oma juttu ühe õhtu raames kordavad ja neil on ükskõik, peaasi, et neil fun oleks. Positiivsest poolest hetkel rääkima ei hakka, suurepäraseid suhtlejaid kohtab, aga mitte väga tihti. Siinkohal ei väidagi ma, et mina üks nendest viimastest oleks, aga teinekord loeb ka see kui veidikenegi empaatiline olla ja panustada ise ka seltskonda ja suhtlemisse. Mõnikord tuleb paremini välja, teinekord mitte nii hästi. Mõnikord pole ise selleks valmis, teinekord pole seltsond.

Midagi sinna kanti, et kritiseeritakse kehva teenindajat, samas ei anta ise mitte midagi selleks, et parimat teenindust saada.

Teema sai pigem sellepärast tõstatatud, et meelde tuletada, äkki.

Tasutamuusika.

Välkarid vanalinnas

2011-05-27T15:51:00.006+03:00

Mult on kaks korda küsitud, kes kes imeloomad need välkarid veel on. Ma ei teagi täpselt, kus selline mugandatud versioon külge on jäänud, aga kahtlustan ühte inimest veidikene küll.

Ülikool sain lõpetatud edukalt (suida väga hästi)!

Tähistades seda hiljem Tallinna vanalinnas pidi nentima, et kui tahad oma kodulinnas välja minna, siis kleebivad rohkelt igasugused välismaalased ennast sulle külge. Kes tahtis õpetada tantsima, kelle pic-up-line oli "Is this normal party for Thursday night?", tüüpe, kes lihtsalt teise seltskonna lauda maha potsatasid ja jutule vahele segades endast rääkima kukkusid, wc's uurimusi, et kus veel pidu panna saab ja kuhu vanemaid naisi ka tahetakse, ... Ja see jada hakkas tegelikult veel varem peale. Tõnismäel trollilt maha astudes põrkusin kokku kamba poismeestega, kes kohe juttu teha püüdsid.
Ameeriklased, kes pool meie lauast mingi hetk hõivasid, ütlesid lahkudes, et te olete ikka imelikud - ise tähistate ja nii vaiksed olete. Kõrvalmärkusena, et neid oli vähem kui meid ja meil olid valju häälega inimesed lauas, aga nemad olid lärmilt 3x sellest üle lihtsalt niisama rääkides.

Natuken naljakas, natukene imelik, aga üldiselt tore õhtu oli.

Ei midagi erilist

2011-05-11T01:12:00.001+03:00

Üks täiesti tavaline päev, mil kõik on täpselt nii nagu peab.

Kassikonserv lohega

2011-05-10T10:04:00.001+03:00

Ja mida kassile just süüa andsingi?

Lugedes veekindlat raamatut

2011-05-04T20:33:00.003+03:00

Või peaks hoopis kasutama väljendit tulevikuraamat? Raamatuks on William McDonough & Michael Braungart'i "Cradle to Cradle: Remaking the Way We Make Things"

Raamat nagu raamat ikka, aga sellisel plastikutaolisel "paberil". Mõnusas šokialatoonis sissejuhatus, mis alustab sellest kuidas lugeja istub oma mugavas tugitoolis mõnusas asendis ja siis hakataksegi torkimisega peale: kas sa ikka tead millest see tool tehtud on? Aga see arvuti, millega su laps mängib? Ja kas sa tõesti arvad, et see limonaadipudelitest väidetavalt ümbertöödeldud vaip on keskkonnale kasulik? Ja need kingad, millega sa koju sotsiaalse ebavõrduse tõid?

Millegipärast seondusid lugedes mulle sakslased ja ennäe - üks autoritest ongi sellise riigi taustaga.

Ja kas see on normaalne, et ühe raamatu puhul välimus äratab suuremat huvi kui sisu? Või käibki nii, et välimus kutsub, siis tahaks juba sisu ka teada?

Palun 5 head põhjust, miks veekindel raamat parem kui traditsiooniline paberist on! (ilma aroonia ja tagamõteteta küsimus, loomingu test pigem)

Eestlasele meeldib siga

2011-05-03T16:01:00.004+03:00

Ära kunagi maadle seaga. Te mõlemad saate poriseks, aga tema on ainuke, kes seda naudib.

- Allikas

Väga seakeskne rahvas oleme!

Kes on sugulased

2011-05-03T15:06:00.003+03:00

See, mida teie, inimesed, nimetate loodusressurssideks, kutsub minu rahvas sugulasteks.

- Oren Lyons, Onondaga traditsioonide hoidja

Kuidas süüa elevanti

2011-05-02T23:11:00.004+03:00

Kuidas süüa elevanti? Tükk-tüki haaval.

Selline vahva lause Inspiratsiooniblogist

Jaa, mul on ikka hiiglama vahva piltlik kujutlusvõime.

Samas, iseendagi üllatuseks saab vast ka minu elevant söödud.

Ära hõiska enne õhtut!

Hommik on õhtust targem!

Pisiasi bakatöö

2011-05-01T17:38:00.002+03:00

Kunagi aastaid tagasi ütlesin pooleldi üleolevalt, et mida nad ikka selle bakatöö pärast nii väga põevad, et kui tahta, siis saab ilusa töö ka kahe nädalaga valmis. Tjah. Ei noh, kõik olla võimalik!? :-)

Teinekord on täielikult arusaamatu, et kuidas see aeg ikka nüüd kohe nii kiirelt lendama hakkas.

Asjad millega tegeletakse öösel

2011-04-25T01:10:00.005+03:00

Öös on asju ja nagu näha, siis mõnele on lahkelt ka vastutust jagatud.

Mida ma siis täna öösel korda saatnud olen:

1) Filmi Cashback lühiversioon vaadatud

2) Võtsin kätte oma 30 päevase tasuta Videoraamatute pakkumise esimese raamatu kuulamise-vaatamise

3) Uudistasin läbi oma kolmanda inspiratsiooniõppetunni tasuta loengusarjast Inspiratsiooniblogis

4) Avastan jätkuvalt oma muusikat ning leidsin uue hetkelemmiku, milleks Red Hot Chilli Peppers - Higher ground, mis nagu välja tuleb on vähemalt sama vana kui mina

5) Tegin uue nädala tegevusplaani: ilmselgelt tegus nädal tuleb

Life is full of creative suprises!

2011-04-20T20:40:00.003+03:00

Meil tekkis sõbraga muinasjutulinnast selline tore komme, et kui emb-kumb miskit hästi korda saadab, siis premeerime kuidagi (mõni vana foto, vahva muusikapala vmi). Head mõtted ju toredad ja puha.
Minu viimane trauma lahenes nüüd ja seda suisa positiivselt ja minu üllatus-preemia sel korral oli miskit eriti kummalist. Uuriti mult, et kas ma tean SEB peakontori hoonet. Edasi, et üle tee sellest türgi kohvik, et mine peale tööd sinna. Edasi anti türgikeelne lause, mida ma enne tõlkida ei tohtinud ja pidin selle kohapeal teenindajale esitama. Mõtlesin, et noh, ju saan enda kulul ka miskit preemaks soetada, mis seal siis ikka. Ärevusega sisenesin kohvikusse ja märkasin, et põhiteenindaja oli sootuks eesti keelt kõnelev neiu. Vaatasin natukene ringi ja siis muigega lähenendes uurisin viisakalt, et kas neil mõni türgi keelt valdav inimene ka seal kohapeal olemas on. Teenindaja viipas enda kõrval olevale mehele, kes vist ka omanik seal. Ulatasin neiule paberi ja kommenteerisin juurde, et minu türgi sõber andis mulle sellise lause, mille palus just siin kohvikus teenindajale esitada ning minul lauset enne tõlkida ei lubatud. Mõlemad lugesid lause läbi, juurde tuli ka kolmas teenindaja (türklane) ning siis vaatasid nõutult üksteisele otsa ja siis mulle ja muigasid. Sattusin juba veidi segadusse ja siis tõlkis too neiu mulle, et sedelil seisab, et mulle maja kulul tass teed antaks. Tõlgituna nüüd on seal ka täpsustus, et värskest teepurust teed (mitte mingit pakiteed eksole). Mina eestlaslikult näost punaseks muidugi ja vaatasin nõutult otsa, sest sellist asja ma küll oodata ei osanud. Öeldi, et mis siis ikka, istuge lauda, kohe tuleb ka tee...

Vot sulle vahvaid inimesi ja tegemisi :-). Loovus ennekõike ehk kõik on võimalik kui piisavalt tahta!

F5 rõõmud

2011-04-17T14:37:00.004+03:00

Palun äraarvata MILLEGA ja MILLEST on pildil tegu.

Pooljuhuslikult tasutamuusikaks: Rammstein "Stein um Stein"

Eks on erinevaid võimalusi, kuidas saab kedagi piinata (on see üldse õige sõna?)... Mul on märtsi lõpust saati ehk siis mitu nädalat juba kripeldus hinges. Läbi läbirääkimiste sain sammukese edasi ja nüüd möödunud kolmapäeval sain uue võimaluse. Tulemus otsustab ei rohkem ega vähem kui minu lõpetamisotsuse sellel aastal. Ühelt poolt vahet ju väga pole, et kui peab aasta veel olema, no mis siis ikka. Samas kui oled planeerinud ja juhtus midagi üsnagi ootamatut ja veel sellisel kujul, siis kuidagi ängistab ja tahab karjuma panna, et nii need asjad nüüd ju ikka minna ei saaks, eksole!? Ja muidugi saavad. Ja nii ma kolmapäevast alates käin piilumas seda toredat lehte, kuhu info Ilmuma peaks, teen mitu korda päevas veel F5'e funktsiooni ja ... ei mingit muutust. Saaks lihtsalt TEADA, et kuidas asjad edasi lähevad - pole ju nii kohutavalt palju palutud, või? Tulgu, mis tuleb, aga ma tahaks lihtsalt teada juba. Ootamisest olen siin ennegi rääkinud (viimati 5. juuli kui ma ei eksi, siis sai lennujaamas aega parajaks tehtud).

F5 kuubis.

Ja tegelik tasutamuusika on juba ammu ära liikunud hoopis sellises suunas.

Teistmoodi kohvipaus brüleekreemiga

2011-04-14T13:13:00.007+03:00

Käisime eile Siljaga kohvitamas, tema küll tee ja mina kohviga, aga brüleekreem oli meil sama. Meile üllatuseks serveeriti erimaitselist (klassika, pistaatsia ja ?) desserti vastavalt ka erinevatest pisikestest topsikestest. Peen tunne kohe nõnda kohvitada, eksole.

Kohaks Cubanita Foorumi keskuses.

Lähme kohvile? ;-)

Rõõm pisiasjadest: päikeseline smoothie

2011-04-12T19:35:00.003+03:00

Eelmisel kevadel katsetades avastasin, et minu lemmik smoothie kooslus on järgmine:

peotäis oma aia vaarikaid sügavkülmast
1 banaan
silma järgi Põltsamaa jõhvikajooki

Kokku teen mina selle koguse 330 ml klaasi - just täpselt paras kogus.

Mitte unelektüür

2011-04-12T00:42:00.003+03:00

Clint Mansell'i "Lux aeterna" on mind juba aastaid lummanud, tundus selline sügavalt kaasahaarav lugu olevat. St on siiamaani. Aga ma mainisin seda ühele inimesele, kes ütles, et teab seda, see ju "Requiem for a dream'ist". Polnud varem selle loo tausta nii uurinudki kuidagi ja siis korraga täna sai vastu võetud otsus, et juba kas või austusest selle loo vastu võiks filmi ära vaadata. Noh, vaatasin. Aga unefilmiga kohe kindlasti tegu pole. Õudukas elust enesest õõvastaval kujul. Kuigi samas oli hea film ka, aga võib-olla kellaaeg lihtsalt vale.

Hetkel on suhteliselt imelik olla...

Teistmoodi kevad

2011-04-09T13:36:00.006+03:00

Mu telefon teeb hiiglama kvaliteediga lähivõtteid... Uued lemmikkõrvarõngad mul - mageveepärlid (diameeter ca 1cm) ja kunstvaigust lilled - materjal muinasjutulinna sügavustest ise kokku valitud.

20 minutit reedel ja 20 minutit laupäeval
3 uut allahindlusega naiste t-särki reedel
3 kasutatud aga uue välimusega riideeset laupäeval (boolero, kleit ja puuvillane kampsun-jakk)
kõik täpselt õiged värvid-pikkused-suurused
hind kokku: 21,7 €

Hämmastav, kuidas riided ise minu kappi tulevad. Ma ei tee üldiselt otsust, et mul on nüüd sinise periood ja ostan ainult siniseid asju. Lisaks kannan ma veel mitut värvi korraga. Asjad tulevad üldiselt ükshaaval minu juurde (erandiks see nädalalõpp, mis endalgi jalust nõrgaks võtab) ja hakkavad ise kombinatsioone moodustama ja põnevaid värvimänge tekitama.

Ja õueski saab juba pikemaid jalutuskäike teha, õige pea saab juba metsa ka.

Kahe päevaga sai tuba Korda ja nüüd on nii ilus ja hea siin olla, tekib taaskord küsimus, miks enne nii käest ära sai lastud.

Suurem ülikoolitrauma laheneb nüüd loodetavasti kolmapäeval ja äkki siis saab eriti usinana ikka kõik vajaliku tehtud ka.

Mitu aastat olen siin kurtnud, et kole palju asju on mul. Osad nüüd müüki läinud, osad humanitaarabisse, osa ära jagatud, osa oma lõpu leidnud vmi - kokkuvõttes võidavad vast kõik. Ja edaspidi saab ka targem olla, äkki.

Lugemisjärge ootavad kaks toredat raamatut. Üks muinasjutulinnast kingiks saadud Orhan Pamuk "Rot ist mein Name" ja teine midagi sellist toredat, mille ma täna kogemata (?) ostsin. Huvitav kui palju nende kahe teemad omavahel kattuda saaksid üldse.

Kõvuni naeratusega tere kevadele :-)

Muinasjutulinn Istanbul kolmandal avastamiskorral

2011-04-06T23:05:00.010+03:00

Aeg on hämmastavalt oluline faktor. Esiteks annab muidugi võimaluse päeval üldse aset leida, samas aga juhib kogu meie mõttemaailma ja tegevust, justkui poolsalakavalalt. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Ju ta tekitab ka, eks kõik ole vastastikkune.

Eelmises muinasjutulinna [Istanbuli] postituses puudutasin põgusalt teemat, et miks ma sinna peale kolme aastat naasesin (või leiab tähelepanelikum lugeja viiteid mujaltki). Ja kaks kuud hiljem leidsin end taaskord samast muinasjutulinnast. Naljakal kombel muinasjutulisuse konsentratsioon on endiselt tõusuteel.

Mõtlesin oma 48 lennuotsa üle iseendaga arutledes, et mina pole klassikaline koguja. Ma küll lugesin ükskord tegevust otsides oma lennuotsad kokku, samas ei oska ma peast öelda, mitmes riigis ma käinud olen. Kas see erinevus on piisavalt arusaadav? Igatahes tundub mulle asjalikum, et lähen kuhugi ja kui meeldima hakkab või mõni muu piisavalt huviäratav tegur aset leiab, siis tuleb uuesti minna ja lähedamalt tutvuda. Berliinis olen nüüdseks päris mitu korda käinud, aga AirBaltiku uut lennukiajakirja sirvides leidsin põneva alterantiivturismi rubriigi, kus mainiti kohti, millest ma kuulnudki pole ja kohe tekkis soov neid avastama minna. Mitte, et muud sihtkohad vähemalt sama atraktiivsemad ei tunduks, aga ma lihtsalt tean, et tuttavamas linnas suudan sama ajaga palju rohkem hoomata või ei tunne sellist ängistavat stressi teadmatuse ees.

Minu käes on võimas kogumik. Nimelt ostis Is mulle vestmiku stiilis voldiku, kus on erinevad fraasid, kuidas kellegagi suhtlema hakata. Minu õnneks või õnnetuseks on voldik mõeldud türklasest mehele, kes püüab inglisekeelse neiu südant võita. Ei saa ma üle ega ümber selle võlude nentimisest. Voldikus on kokku 25 sammu, kuidas tutvust süvendada: 23. sammul võib armastuse teemaks võtta ja 25. mainitakse sujuvalt, et täna on viimane päev linnas ja eks me jääme nüüd ühendusse vast.
Iseenesest on seal ka elulisi fraase ja teemasid kas või suitsetamisest või tantsima kutsumisest. Selline ehe eluline tarkus, mis paneb oma emakeeles sarnase teema üle sõnavara osas järele mõtlema.

Sultanahmedi linnaosas on üks põnev maa-alune koht - Yerebatan Sarayi. Leidsin selle poolkogemata kukilt internetist või raamatust ning otsustasin sel korral oma sõna maksma panna ja nõudsin sinna minemist. Juhtus kelmikalt nii, et sel päeval näitasin mina kohalikule linna.
See maa-alune võlumaailm lisab muinasjutulinna i'le punkti või täpi. Lähed trepist alla maa alla ja voilaa: sa näed võimsaid marmorsambaid, mille vahel jalakäiatee ja selle all vesi, kus sulistavad põnevates suurustes ja toonides kalakesed. Rahvast on piisavalt palju ehk keegi kuidagi ei häiri. Tasutaks mängib eriti kümnesse muusika. Tekib tunne just kui polekski enam siin, vaid oleks kuskil Mujal. Aeg jääb seisma. Me veetsime seal 1,5h küllaltki lühikese ala kohta, aga samas nautisime ka teed. Ütlesin poole tee peal oma eestlasliku naiivsusega, et kui nüüd kuskilt keegi veel klaasi tšaid välja võluks, siis oleks see hetk suisa täiuslik. Ning nagu targmad tähele panid, siis ka sellises maa-aluses võlumaailmas on otseloomulikult kohvik olemas... Saad küll ebanormaalselt kalli raha eest (kohalikus teehinna võtmes, ca 2€, muidu 4x odavam) ja mitte klaasist vaid tassist teed, aga noh, see kõik on Seal andestatav.

Mulle meeldivad rahulikud hommikud. Ja hommikusöök kui on aega süüa midagi head (oeh, suvine Cottbusis saadud brunchi elamus jääb vist tõesti eluks ajaks meelde). Ja hommikukohv, mida teen mina või mu ema või mõni piisavalt hea kohvik-restoran. Või tšai, mida mõned [suurem osa] söögiasutused muinasjutulinnas pakuvad - kui teada saan selle sordi, siis hakkan endale kohvi asemel rohkem teed tegema äkki!
Ja eestlane niuksub, et Eestis päikest pole, teil siin aga 20 kraadi ja PÄIKE. Palun-palun-palun rohkem õues olemist. Ja üks hommik tehti üllatus selle näol, et viidi hommikusöögile ÕUE. Millal juhtus viimati selline asi? Kodust tee viis esimesse nende mõistes pagariärisse (müüvad lisaks ka maiustusi, plaadipirukaid jmt), kust haarati kaasa miskit ja edasi üle tee mõned sammud veel ja putkast kaasa kaks tšaid ja kohe kohe olimegi pargis, mille otsas oli Vaade ja seda suure algustähega. Istusime mäeotsa lillede vahele muru peale ja lasime heal maitsta. Menüüs oli tõenäoliselt pastataigna või struudlitaignaga kihiline plaadijuustupirukas, Krõbe seesamiseemnetega sakslaste keeles Brezel ja üks suussulavalt pehme võisaia taoline saiakene. Ja nii siis istud, ahmid vaadet ja sööki. Kuigi tundus, et lugu on sama, mis raamatu lugemisega Ideaalses lugemiskohas... Aga toimis.

Ja veel sai lõpuks ometi pikemalt Bosburusel oldud! Kuigi tuul oli kohati nii läbilõikavalt külm, et mitu korda tuli mõttesse appi karjuda ja sekundeid randumiseni lugeda. Ei ole midagi, küll eestlane hakkama saab - ja saigi. Klaasitäis kuuma tšaid kulus siingi marjaks ää. Nalja tegime meile see, et Kõigile väljakuulutatud Bosburuse tuuri tehti ainult türgi keeles ja sedagi juttu oli kahtlaselt vähe ja osa olulist jäeti üldse mainimata. Seltskond laeval oli ka pigem umbkeelne kohaliku keele suhtes.

Ja selline on siis tee ülikooli.

Mis toob mulle kaks nalja meelde. Vaesed türklased, kellele liiga teen, aga nende loodud killud on mittejagamiseks liiga head :).

Esiteks räägime pikalt ja laialt taaskord religiooni teemadel. Ma siinkohal täpsustama ei hakka, kes tahab saab Kristluse ja Islami kohta ise juurde lugeda, Aga kild siis seisneb selles, et ca pool tundi peale vestlust ühes ülihubases pererestoranis maja kulul tervitusjoogiks saadud tšaid rüübates öeldakse mulle korraga just kui maailma tarkust ühte lausese surudes: "Tegelikult ma saan aru küll, miks te eestlased taevasse ei taha... Noh, teil see kliima niigi külm, et ju tahaksite siis lõpuks peale surma kuhugi soojemasse kohta ja nii te hea meelega põrgusse lähetegi".

Teine kild on Bes'ile eesti šokolaadi ulatades (ja peale esimeste tükkide söömist!) kibekiire küsimus Is'ile, et ega see šoks ikka seaprodukte ei sisalda!?

Sellised mõtted siis sel korral muinasjutulinnast.

Ah ja, kasse oli jälle rohkem kui koeri.

Ja kõik pildid selles postituses on tehtud Nokia telefoni kaameraga.

Tallinn läbi teiste silmade: pildijutt Loomelugudest

2011-04-05T11:18:00.004+03:00

Toredad kliendid kaugelt maalt käisid ükspäev Loomelugudes, kus ajasime juttu ja lõpuks tehti pilte ja kirjutati paar sõna juttugi ja kajastatakse meid ilusas formaadis nende blogis :)

blogi jutt

Ilus!

Ilma naljata ilmajutt

2011-03-28T16:29:00.003+03:00

Kuidas tunneksid end sina kui üleöö oleks k6ik roheline 6ues ja sooja 16 kraadi (p2ıkese all veelgi soojem)? Eestlane on ilmaga kergesti manipuleeritav.

Paabulinnu suled

2011-03-21T22:59:00.004+02:00

Allikas

Ma katsetasin täna guljašši teha - päris kena kukkus välja isegi, aga arenguruumi veel on.

Ruum on üldse piisavalt kummaline asi. Alati saaks paremini, alati saaks kehvemini. Miks ei võiks siis rahul olla? Siis poleks progressi?

Kas me mitte pole vabad? Rumal küsimus?

Ma kuulan hetkel itaaliakeelset laulu, millest ma aru ei saa, ei tahagi saada kui aus olla, aga mulle meeldib selle vokaal ja muusika. Ideaalilähedane sümbioos selles duetis. Imetleda on ju imeline.

Paabulinnul on imelised suled, fantastiline värvigamma. Isegi sellise olendi ümber (või just eriti sellise olendi ümber?) on kultuurierinevused:

In Greco-Roman mythology the Peacock is identified with the goddess Hera (Juno), who is symbolized by the peacock. The eyes upon the peacock's tail comes from Argus whose hundred eyes were placed upon the peacock's feathers by the goddess in memory of his role as the guard of Io, a lover of Zeus that Hera had punished. The eyes are said to symbolize the vault of heaven and the "eyes" of the stars.
In Hinduism, the Peacock is associated with Lakshmi who is a deity representing benevolence, patience, kindness, compassion and good luck. Similar to Lakshmi, the Peacock is associated with Kwan-yin in Asian spirituality. Kwan-yin (or Quan Yin) is also an emblem of love, compassionate watchfulness, good-will, nurturing, and kind-heartedness. Legend tells us she chose to remain a mortal even though she could be immortal because she wished to stay behind and aid humanity in their spiritual evolution.
In Babylonia and Persia the Peacock is seen as a guardian to royalty, and is often seen in engravings upon the thrones of royalty.

Indian Peacock plumage
In Christianity, the peacock is an ancient symbol of eternal life. The Peacock symbolism represents the "all-seeing" church, along with the holiness and sanctity associated with it. Additionally, the Peacock represents resurrection, renewal and immortality within the spiritual teachings of Christianity. Themes of renewal are also linked to alchemical traditions to, as many schools of thought compare the resurrecting phoenix to the modern-day Peacock.
In 1956, John J. Graham created an abstraction of an eleven-feathered peacock logo to indicate richness in color. This brightly hued peacock was adopted due to the increase in color programming. NBC's first color broadcasts showed only a still frame of the colorful peacock. The emblem made its first on-air appearance on May 22, 1956. The current NBC logo that debuted in 1986 has six feathers (yellow, orange, red, purple, blue, green). Stylized male peacock with full plumage is used as a logo for Pakistan Television Corporation.

Allikas

Tumepruun, sinakashall ja valge

2011-03-20T16:55:00.004+02:00

Kui ma aknast välja vaatan just siit nõnda istudes, siis näen ma ainult taevast. Taevas on sinakas-hall, mõned valged triibud sekka.

Mõisapeo riietuse üle mõtiskledes tekkis millegi pärast tunne, et selles mõistas on kasutusel sellised inglasliku alatooniga toonid (alatooniga toonid) nagu sinakashall, tumepruun ja valge. (Millegi pärast ei tulnud mõttesse mõisa guugeldada ja samas - mis vahet sellel oleks ka, ega ma interjööri järgi end ikka riidesse ju ei pane)

Berliinis suvel ekseldes ühte second hand'i leidsin imeilusa peene prantsuse brändi kleidi, mis on tumepruun ning peal minu meelest pesuehtne aadli või mõisalik lillmuster sinakashalli ja valge värvigammaga. Kleit sobis just mulle.

Need kaks kokku koos koolilõpukingade ja eesti päritolu sepisehetega olid kena kooslus just sellesse interjööri. Tore on teinekord mõnd rolli vähe tõsisemalt (vähe tõsisemalt) võtta.

Ju pilte tuleb ka... millalgi. Aknavaadet sinise taevaga ma garanteerida ei saa, aga kui just nüüd ja kohe piiluda, siis näeb just seda, mida ma kirjeldan ;-).

Ei, mina ei lenda, aeg teeb seda niigi

2011-03-16T13:01:00.003+02:00

Või tegelikult lendan ka. Sellepärast peitsid jumalad väidetavalt end just nimelt inimese sisse, sest see on viimane koht, kust inimloom jumalat otsida oskaks. Taevasse saab ju lennukigagi.

Keskkooli lõpp meenub, käes ju jälle kevad ja plaan just kui lõpetamisega tegeleda. Sama moodi oli ka siis, et aega vähe ja palju teha. Ainult et eksamid koostab keegi teine, bakatöö tegemis-esitamis-serveerimis-kaitsmisrõõm on puhtalt minu (ja minu juhendaja) oma.

AirBaltic lubab võtta tasuta käsipagasi kaasa (mine tea, kas sellestki peagi luksuslisatoiming kujuneb), millel on kindlad mõõdud. Antud juhul siis 50x40x20 cm. Ja üsna ülejäänud elu püüab meiega sama teha: annab mõõdud, reeglid, nõudmised ja kui eksid, siis saab karistada. Mõnikord ka premeeritakse. Aga millegipärast on probleemid populaarsemad (neist saab alati paremuse poole edasi minna?)

Piisavalt ilusad uudised

2011-03-13T22:34:00.006+02:00

Lammas all ja keskel ja taga ja igas nurgas.

Eestimaa on endiselt lume all. Vaikselt poeb kevad põue. Üldiselt on mõnus.

Kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, siis teinekord hakkavadki asjad paremuse poole liikuma.

Tähtis on näha ja hinnata elu pisikesi (ja suuremaid) rõõme.

Ema rääkis, et telekas öeldi ja pakendil kirjutati, et kui osta neid kiles kimbus tulpe, siis tuleb kilet veidi kõrgemale tõsta, otsad veidi ära lõigata ja siis koos kileümbrisega ca 10cm sügavusse vette asetada, ca 10 minutit olla lasta (tulbid imevad vett sisse) ja siis võib ümbrise eemaldada ja varred kui ka lehed on püstised ja ilusad ning säravad kaunilt su laual, ehivad su tuba ja meeli.

Tasutamuusika: Terminaator "Head uudised"

"joome teed milles hulbib veits katlakivi"

2011-02-21T20:15:00.003+02:00

Lisaks türgikeelsele muusikale olen veidi ka eesti keelt lugenud. Nädala eest lõpetasin raamatuga "Söö, palveta, armasta" ning möödunud kolmapäeval käisime Sil'iga luuleõhtul.

Kirjandusliku kolmapäeva raames avastasingi enda jaoks uue noore luuletaja nimega Helena Läks. Tema luulekogu leidis kiitust Doris Karevalt endalt (naine, kes suutis minu meelt luule suhtes muuta, juhuse tahtel või mitte) ning kaanteks on liivapaber, mille ümber kärtsroosa paber. Kujundus on hea, trükk on mõnus, samuti ka värvid. Väline ja sisemine on kuidagi sümbioosis - tore kui on viitsitud nii põhjalikult asi käsile võtta. Inimesena samuti piisavalt sümpaatne - autogrammi-sissekirjutamise järjekorras sai arstiteemalist villast naljagi visatud. Ilus käekiri.
Leidin ühest teisest blogist siiani mind kõige rohkem puudutanud-liigutanud-seganud luuletuse ja heast tahtest kajastan seda ka oma blogis:

granfalloon

jajah

jälle saame kokku ja räägime filmidest mida eales näind

pole

joome teed milles hulbib veits katlakivi

tunnistus sellest et ma ei pea sinust piisavalt lugu et

su saabumise eel veekannu veidigi küürida

a sa vist tõlgendad seda kui ekvivalenti verevendlusele

tee viimasel veerandil algab vanal vaikival kokkuleppel

kohtumise metafüüsikaosa

ei midagi uut arohe-rindel ka nüüd ja kant on jätkuvalt

sitapea

oo ja et oma kehale eksodos tätoveerida lasid on üsna diip

ja kui ma ütlen üsna siis see tähendab juba niimõndagi

jaah ma tunnen ka kaht tätokunstnikku

ei ma antonit ei tea ja tegelt on pohui ka

ma tahaks lihtsalt need tassid nüüd puhtaks pesta

Istanbuli reisist, piisavalt tagantjärgi

2011-02-19T00:26:00.005+02:00

Tasutamuusika nr 1

Kolmapäeva öösel lõppes minu elu esimene sõltuvusega sarjamaraton ehk siis ca kuu jooksul sai vaadatud piisavalt järjest 6 hooaega sarja "How I met your mother". Sõltlaste konksu otsas hoidmiseks pole kaks osa veel valmis küpsenud, aga enam vast nii hull pole, mida nad ikka kahe osaga peapeale keerata suudaksid!? Milleks!? Eks näis.
Sarja vaatamine sai alguse Istanbulis olles. Algne skepsis, et mul vaevalt miskit selle huumoriga ühist saab olla (ja muud vabandused?) kadus kiirelt ja minu jaoks üks naljakamaid (kui mitte kõige (hetkeseisuga mõistagi)) sarju. Toredad väljaarendatud karakterid mõnusate kiiksudega. Ja nad on loonud sinna sarja just kui tõsiseltvõetava oma maailma... Aga see selleks. Eks oma silm on kuningas ;).

Nagu oletada võib, siis Türgis läks mul kenasti. Sain taaskord nende mõnusat kurki süüa (lille kujuliselt lahtilõigatuna, uhke, või mis?), juurde ka kohalikke magusaid maasikaid ja ühel päeval oli seal temperatuuriks 20 soojakraadi sulaselge päikese ja muruvaibaga. Ja nii oled mäe otsas Bosburuse kaldal ja sõna otseses mõttes jõllitad seda vaatepilti ja mõtled, et liiga muinasjutuline see kõik.
Olen siin blogis juba oma lemmikmultikat "Aladdin" (Disney, 1992 (haa 25.11 ehk kadripäevapuhul loodud!) juba kiitnud. Ühel varahommikul Is'i kodukülas-linnas (1,3 miljonit elanikku, tagasihoidlikult) istusin oma voodi serval ja kuulasin esimest palvekutset (kuskil kolmveerand neli äkki?), avasin akna, ahmitsesin värsket suveõhku... Meenus korraga Aladdin, teadmatagi miks.
Teine seos akna avamisega on tema kodus Istanbulis - peale väljapuhanud ööd avad akna, kust tulevad jaanuari kuus suvehääled! Pikalt mõtlesin selle üle, et mis teeb ühest linnamürast konkreetselt suvemüra, aga täpse vastuse jään vist esialgu võlgu. Igatahes aknast kuuled miskit kohinat, selline kosutav aga piisavalt soe õhk tungib tuppa, mingid linnud laulavad kuskil, autod sõidavad, kuskil njäugub kass, inimesed jalutavad, auto sõidab mööda, lapsed kilkavad... Nii palju nüanse ühekorraga. Lihtsalt istusin veidi ja hingasin seda suveõhku.

Mõttepaus ja teine tasutamuusika lugu

Veidi vaatamisväärsustest ka: Miniatürk, delfinaarium ja surnuaia restoran. Kõik piisavalt lähedal üksteisele. Esimene neist, Miniatürk, kujutab endast väljapanekut minumudelitest, mis esindavad Türgi uhkemaid vaatamisväärsuseid. Jalutad nende vahel ringi, peatud sobiva juures, puudutad teatud selgeksõpitud nõksuga just õigel viisil aparaati ja sinu ette hakkavad kummardama inglisekeelsed sõnad, mis lühidalt objekti ajalugu seletada püüavad. Kuulad lummatult. Korraga hakkab vihma sadama. Korraga sadu lõppeb. Muru on endiselt roheline. Juba on päike väljas. Lapsed taaskord kilkavad. Ümber on nii palju rõõmsaid inimesi. Türgi ajalugu on väga kirju.
Delfinaariumisse jõudsime varem ja sõime kohvikus enne sõud (jah, eestkeelne sõna see, just "sõu") jäätist. Mina valisin maitseteks pistaatsia ja sidruni. Türgi jäätis tundus väga hea. Loomadest nägime esilagu kõiki peale delfiinide endi, küll neid keerutati, küll nad laulsid, ujusid, sõid kala, lehvitasid, ... Treener neil oli Juri Venemaalt. Lõpuks ilmusid ka delfiinid. Särasid oma etteaste ära. Lapsed kilkavad vaimustusest. Üks paks mees pritsiti läbimärjaks, aga too ainult naeris selle peale ja vaatas rahus sõu lõpuni. Enne sõud müüdi lastele suhkruvatti ja paukmaisi. Eufooria, kaasaelamine, väga vali muusika. Nii palju vastandlikke emotsioone üheskoos.
Surnuaed oli omamoodi põnev elamus. Sõites delfinaariumisse jäi mulle silma üks kahtlane mägi täis valgeid hauaplatse, aga ei hakanud tol hetkel rohkem küsima. Miniatürgis toodi jutuks, et võiksime MÄE otsa suustama minna, oleks ju tore proovida või nii. Seal oli ka üks eksponaat köisraudtee moodi asjaga ja siis mulle näidati: "Näe, sellega lähme meie ka sõitma!" Mõttes kõlab kriiskav vaimustus. Hiljem selgub, et ta mõtles täiesti tavalist ühistranspordina kasutatavat köisraudteed, mis viib surnuaeda. "Kuidagi peavad ju inimesed mäe otsa saama!" nähvatakse mulle huumoriga, justkui ma oleks kuu pealt kukkunud. (Hiljem selgub, et täiesti tavaline ühistransport on ka laev, mis bussipiletiga võrdväärsena sind Euroopast Aasiasse mööda Bosburust häbematult kiire 10 minutiga viib.) Ja surnuaeda lähed ennekõike ikka sellepärast, et sealt avaneb hingemattev vaade kogu imelisele linnale. Tõesti, selline vaade, et jäägi või vaatama. Ja otseloomulikult on siis sellise vaatega kohas ka välikohvik ja siseruumis restoran. Just, ma käisin surnuaias restoranis. Milline elamus!

Kolmas mänglev muusikapala, sealne hittlugu (mis räägib armastusest, aga videokaadrites on edev mees ise, üksinda ja hääletoon on ka selline nagu oleks ta seal edev ja üksinda - meloodia see eest popmuusikale kohaselt meeldejääv ja puha)

Kõigest ma nagunii rääkida ei saa/või/oska/suuda (sakslastel selleks puhuks leiutatud sõna "können"), täpina i'le, mis ilma täpita oleks Türgis "õ", teadagi aga mul selle tähega sinasõprus veel väljakujunenud pole, pajatan veel toidust. Kurki ja maasikaid ma mainisin juba. Ulmeliselt magusad maasikad olid, sellised just õiged (kilohind ca 7€ kui mälu ei peta). Kodu meil külmkappi polnud, sest esiteks on tegu tudengikorteriga, teiseks, sest kui sa midagi tahad, siis lähed ja ostad. Poode on palju, iga nurga peal peaaegu sõna otseses mõttes. Põhitoiduvarudena olid kodus moosid, või, toorjuust, munad, sai, porgandid, pulbersupp, oliivid, rosinad, sool, münt, suhkrukuubikud ja tee. Rosin oli koos soolaga maitseaine riiulil, mündi kõrval.
Ühel päeval taheti, et ma miskit põnevat kokkaks ja siis seda teatati mulle alles poes olles ja kohalikus pisikeses poes. Tegin poele mitu tiiru peale ja mõtlesin meeleheitlikult, et mida nendest asjadest kokata suudaksin. Nähes riiulil bulgurit (meenutades Ca'd) otsustasin seda võtta, värskeletist lisandusid tshillikujulised paprikad, tomatid ja suvikõrvitsad. Tegu oli sellise pajatoiduga justkui, mis kõige kohutavam polnudki.
Minu sõber oli kokakäega, vorpis kiirelt hommikuse imelise praemuna kõrvale tomatist ja kurgist roose-lilli kaunistuseks ja puha. Isegi majoneesipasta tundus söödav ja puha. Värsket salatit võiks siingi tihedamini saada. Ja nende sai! Lähed poodi ja ostad Krõbeda koorikuga saia! Meie rahas saia hind sealsega võrne, pool eurot ühesõnaga. Siiamaani suudan meenutada viimase hommikusöögi maasikavõileiba (jah, tundus ka mulle ulmeline, aga tõeliselt hea maius ühele talvekuust tulnud eestlasele, kes muru nähes juba lolliks läheb) - krõbe sai, maasikamoos, maasikaviilud. Kõrvale imehea tshai ehk must tee kahe tükisuhkruga.
Käisime ka väljas söömas. Meie kodu lähedal käisime koos teise sõbraga tema lemmikrestoranis, kus ta soovitas oma lemmikrooga ja see oli tõesti ka minu üks lemmikuid (hind veidi kõrgem, ca 8€). Taignatoote (naani sarnane) vahel süte peal küpsetatud liha ja juustutäidis, nendest lõigatud ribad, asetatud kenalt taldrikule, juures salat ja maitsestamata jogurt. Otseloomulikult toodi ka eelroog (hinna sees), milleks oli värske juustuga täidetud sai, millele võis vürtsikat tippi lisada.
Surnuaiarestoranis sai grillitud kana, mis oli serveeritud nii kartuli kui ka riisiga, taldrikus salatid ja wok-köögiviljad, aga juurde veel toodi eraldi teine kauss salatiga. Värske maitses seal ka imehästi!
Pudelivesi maitses samuti hästi, kodune kloorihõnguline Tallinna vesi pole päris see, aga mina muidu pudelivett tarbida ei raatsi.

Poolvääriskivide turust ei hakka pikalt pajatamagi. Hullem kui laps kommipoes. Ausõna...

Teadjamad teavad, et kõige selle ja palju muu pärast ihkab hing sinna ikka tagasi.

Lõpetuseks veel üks lugu, mille pealkiri on "Autod" ja lugu räägib armastusest, lihtsalt natukene teiste metafooridega.

Kuidagi juhtub lihtsalt nii

2011-01-20T11:41:00.003+02:00

Homme ma sõidan Berliini. (okei, selle lause pidin alles jätma, ma vaatan telekast hetkel just "Kes ei tantsi, on politsei" ehk meie eurolaulu poolfinalisti ja vaatamine nii pool suu ammuli ja siis tuli lause, et ma sõidan Berliini ka kuidagi loomulikult).

Homme ma ei sõida Berliini. Homme ma sõidan hoopis Riiga hetkeks ja siis kohe sealt edasi Istanbuli. Ma käisin Istanbulis viimati nii umbes täpselt kolm aastat tagasi. Toona osalesin seal seminaril ja leidsin endale ka kaks toredat kohalikku sõpra-tuttavat. Sealt toona ära minnes oli mulle selge, et lähiaastatel ma tulen siia tagasi. Tagasimõeldes ma päris täpselt ei oskagi öelda Miks, aga mingeid aimdusi justkui oleks. Juhuse tahtel suutsin valida uueks minekuks kuupäevad, mis kattuvad täpselt kolme aasta taguse seminari omadega.
Reisile mineku otsus tuli üsna spontaanselt. Suvel Berliinis olles tundus, et võiks nüüd minna siit, aga siis tulid mulle sinna külalised, khm, st külaline ja ajaliselt ei klappinudki enam. Sügisel kohtusin juhuslikult ühe tuttavaga TLÜ Kehrwiederis ja tema parasjagu kirjutas oma käsikirjas CV'd, mina otsisin internetist midagi. Korraga leidsin end lugemas kirja, mis ütles, et miks mitte mul nüüd ja piisavalt kohe Istanbuli minna. Muigega mainisin lauset ka enda vastas istujale. Mõtlesin veidi ja juba samal nädalavahetusel ostsin sooduspakkumisega piletid.

Peas on käinud vahepeal igasuguseid mõtteid. Istanbul on natukene [Piisavalt] hirmuäratav ka. Hoopis teistsugune... Berliiniga pole mul pea üldse probleeme, just kui sina peal temaga.

Kõigepealt tuleb optimisikult eeldada, et lennuliiklus toimib korralikult, siis edasi ju saab juba kah hakkama :).

Meem (Jana teab, mida see tähendab)

2010-12-22T15:14:00.005+02:00

Nonii. Jana soovil siis. (Lähed kellegi blogi lugema ja korraga sunnitakse sind kettkirja edastama ja täitma ühekorraga!)

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks
Täna mõtlesin, et sellepärast ei meeldi, et siis pole poes neid lihtsaid asju, mida vaja võib minna, aga enne jõule neid lihtsalt pole kuskil. Üldiselt pigem meeldivad, et kohustuslik puhkus ja tore traditsioon käesikäes.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta
Kisub juba veidi klisheeks. Ausad, toredad ja siirad inimesed ümberringi ja kõigil on tore olla. Traditsiooniliselt perega.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?
Piparkoogitegu isa ja õega.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Nii palju kui ma mäletan, siis olin ikka üle ootuste julge laps. Mina olin see, kes istus jõuluvanale enne sülle kui too küsidagi oskas...

5. Parim jõulumälestus?
Parimaid on kole selekteerida, sest igaühes neis midagigi sellist, mis mäletamist väärib.

6. Lemmik jõulutoit?
Originaalitsen siis ka - isa tehtud kõrvits. Konkreetse seaprae kamar.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Vanemate juures.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Teoorias jaa. Ma teen juba aastaid üksinda piparkooke, et neid teistele söögiks viia. Sel aastal tegin ka taigna ise.

9. Sinu jõulukingisoov?
Et ei peaks ütlema mida ma tahaksin ja saaksin just selle, mida tahan. Või selle, mida ei osanud tahta, veel.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Karmid sõnad, aga ootan veel. Kõik mis siiamaani on olnud, on sellised ülihead-toredad küll olnud, aga ma loetlekski need kõik ülesse vastasel juhul.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Küsin vastu: miks kingitusi ainult tähtpäevadeks tehakse?

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Oskust olla õnnelik (või selle suunas püüelda).

Süsteem siis selline, et iga täitja kuulutab välja, kes seda meemi järgmisena täidab ja seda teeb siis ilusti vabatahtlikult järgmisena SILJA :-).