Hommikul oli plaan minna Ca laupäevasele turule kanali äärde külastama minna. No läksin ka, aga ringiga. Otsustasin minna sinna jalgsi (on suht-koht lähedal, kaks metroopeatust), aga ringiga ehk siis tekitasin nö kolmnurkse metroopeatuste teekonna, mis tõenäoliselt paar kilomeetrit minemisele lisas. Õues päike ja puha, asi see siis jalutada on. AGA kindad panin kätte ja põsed said külma - selline see tali siin ongi siis. Peibutab ja piitsutab... Õues on jäine õhk, aga kraadid pluss poole peal siiski.
Teekonnal külastasin Kreuzbergi mõningaid poode ja LÕPUKS sain endale ka sussid! Teoorias oleks ka varem võinud saada, aga esiteks ei taha ma kinga raha nende eest maksta ja teiseks lihtsalt ei meeldinud miski eriti siiamaani. Need, mis nüüd ostsin on täpselt samasugused nagu minu rohelised sussid Istanbulis elades olid. Head kerged ja kummitallaga. Uskumatu hinnaga kah - 1,99€. Elagu türklased! Mitu toredat poekest avastasin enda jaoks juurde. Toredad nii kauba valikult kui ka hinnalt.
Eile õhtul ostsin endale ka kingad. Nimelt käisin Berliinis ka septembris ning toona leidsin ühed tõsiselt ilusad mustad sametkingad. No kuhu ma lähen nendega kodumaal - jätsin ostmata. Mõtlsin enda jaoks naljaga pooleks, et kui kunagi siia elama tulen, siis ostan need ära ja siin ju saab neid kenasti kanda. Käisin päeval neid veel proovimas (viimane paar alles, aga siiski alles!) ja õhtuks jõudsin otsusele - on vaja! Vahepeal oli hindki veel taandunud, seega väga ilusad ja uskumatult mugavad (eile sai juba ka väljas käidud nendega) papud hinnaga 9,99€. Tehke järgi!
Tundub, et rahast sai palju räägitud - jätkakem! Nimelt leidsin täna ühe lillepoe, kus (ilusaid ja värskeid) roose veelgi ulmelisema hinnaga pakuti. See, et 10 õit hinnaga 5€ on, on tavaline, aga, et 20 roosi 5€. Ulalalallaaa. Miks mulle keegi juba lilli ei kingi? Saab kodu, siis kingin endale ise!
Kreutzbergi juurde tagasi. Jalutasin Ca poole ja kohapeal selgus, et teda polegi. Ju mõtles siis ümber. Ta pidi nagunii selle päeva töötajat asendama ja tüdruk tal ei vaimustunud sellest mõttest. Nojah. Oleks võinud ju öelda. Nojah. Turul oli nagu ikka, et müüjaid rohkem kui ostjaid. Samas see on spetsiifiline turg ka, kus on müügil pigem kangaid ja õmblustarvikuid ning nipet-näpet köögivilju, pagaritooteid ja võileivakatteid.
Korraga hakkas jalutades külm ja vaatasin kohvikuid, mis teele ette jäid. Enamus omab üksikuid istekohti (elagu take-away kultuur! - kohalikud vist ei istugi kunagi) ja nendesse ma end pressida ei viitsi - hakka siis kellelegi sülle istuma või!? Nojah. Läksin veidi edasi ja silma jäi üks väga vinge inerjööriga türgi kohvik. Sees oli mitu vaba lauda, aga klientideks vaieldamatult kõik pearättidega türgi naised. Selgus, et ka kassatädi ei pea vajalikuks saksa keele õppimist ja nii ma oma tee türgi keeles tellisingi. Vadistamist oli seljataga selle peale muidugi üksjagu! Tädikene oli väga armas, kenasti tänasin teda ka pärast. Muide, küsimuse peale, et palju tee maksab ei vastanud ta midagi. Viipe järgi sain aru, et põhimõtteliselt anna ükskõik mida. Tavaline turuhind sellisel teel on 0,5€ ja seda siis pakkusingi ja võttis ta ka selle kenasti vastu. Koht ise tundus aga pidulikum-puhtam-toredam kui tavalised, et ju täishind seal oleks siiski rohkem olnud. Aga türklastele antakse seda tihtipeale nagunii niisama, see on ju nagu hingamine: ei saa alahinnata teejoomist!
Tee joodud, vantsin edasi. Vahepeal uudistasin veel Karstadti kaubamajas kohvreid ja põhimõtteliselt isegi meeldis üks. Umbes nagu pere roheline Samsonite, aga too oli türkiissinine ning veidi odavam versioon ehk veidi odavam plastik ning puudus USA turvalukk. Mis mind aga häiris oli see, et ülemine käepide on veelgi ebamugavam kui rohelisel. Seega vaatan veel ringi, aga hinna poolest oli too igati ok iseenesest. Pehmeid kohvreid võib ju vaadata ja sinna mahub ka kokkuvõttes rohkem asju sisse (eriti kilode tähenduses), aga nii nagu minu omaga tee peal juhtus, et laguneb lihtsalt tükkideks - see tunne tekib päris mitut vaadates. Kusjuures kallite firmade pehmed kohvrid ei oma üldse plastikust sanga. See kangast jura, mida nad sinna õmblevad nüüd küll pikalt 20 kilo sikutamist vastu ei pea...
Tagasi kodukanti jõudes astusin taaskord oma türklaste juurest läbi. Ha tegi mulle süüa ja õige pea sisenes ka tolle aseri tüdruku ema, kelle kodus mul mõne päeva eest au viibida oli. Ta kurtis, et autokool on absurdselt kalliks aetud. Nad käivad seal hetkel tütrega koos ja viimasest eksamist kukutatakse juba mitmendat korda läbi ning siis on nõme reegel, et peab kolm uut sõidutundi võtma (igaüks 45€!!!). Sõiduõpetaja olla öelnud, et teeme need kolm tundi ära, siis sõidan ma nädalaks puhkusele ja siis teeme veel viis ja vaatame, kas siis luban äkki eksamile. Naine oli mõistagi väga häiritud sellisest jaburast raharöövimisest. Ta olla inimese kohta siiamaani juba üle 3000€ välja käima pidanud. Selle raha eest saaks juba auto ju! Võrdlesime Türgi (uurisin suvel) ja Aserbaidžaani sõidukoolide hindasid, mõlemal nii 300-400€ vahel. Eestis vast suurusjärgus 1000€.
Ajasime natukene ka muud juttu. Ta otseselt kordagi ei küsinud, et kust ma pärit olen. Ütles, et näo järgi sai kohe aru, et pole sakslane. Kiitis Eestit ja ütles, et tal just käisid Tallinnast head tuttavad külas. Maailm on tilluke. Vahepeal kukkus mõnda asja mulle ka vene keeles seletama. Nii palju kui ma ka a la saatest "Sind otsides" aru olen saanud, siis võõramaalaste vene keel on minu jaoks palju arusaadavam kui venelaste endi suust. Vastu podisen ainult natukene...
Rääkis, et aserbaidžaani keel ja türgi keel kattuvad nii 70% ulatuses ja tema valdab suurepäraselt mõlemat.
Ha jõudis vahepeal türgikeelses jutus minu vaimustust selle naise kodust mainida ja siis kohe ei olnud ta ka kitsi lisa uurima, et mis mulle täpsemalt ikka meeldis ja iga komplimendi peale noogutas, naeratas, säras ja tänas. Seletas veel seepeale natukene juurde, mida muuta tahab. Kiitis ise ka, et väga kena lühter õnnestus tal suurde tuppa saada. Valgustid olla väga olulised ja sellepärast peab ka magamistoa lambi ilmtingimata välja vahetama (vbl tõesti, mulle too meelde ei jäänud). Kiitis ka oma vannituba, et suur ja mullivanniga. Otseloomulikult kiitsin mina ka!
Seepeale rääkis, et oli oma mehega koos 23 aastat ja siis mingi muu sealse kandi rahvusest naine magas tema mehega ja kui tema sellest teada sai, siis saatis ta oma mehe kohe pikalt. Kurtis veel mitu korda, et kuidas on võimalik selline sigadus peale pikka abielu ja ühiste laste üleskasvatamist. Eks see kerge kindlasti pole...
Uurisin natukene ka, et kuidas talle meeldib elada Berliinis ja kas ta tagasi ei igatse. Kiitis, et tal on kodumaal nii korter kui ka juuksurisalong, aga laseb parem emal neid kamandada ja ise käib kord aastas rahal järgi. Tagasi ta ei taha ja nagu ma tütre jutust aru sain, siis Aserbaidžaanist lahkudes pandi neile tempel, et kodumaale neid tagasi ei lasta (reeturid vmi), aga nüüd on neid saksa pass ja kodakondsus ja teevad mis tahavad. Tütar olla peale viimast 'kodus'käiku terve tee lennukis nutnud, et tahab kauemaks jääda... Aga tema ei, mitte kunagi uuesti tagasi.
Kõige selle jutu krooniks oli jutu sees mainitud lause, et ta kuulis kuskilt, et Aserbaidžaan võetakse 2013 Euroopa Liitu ja kritiseeris Saksamaa välismaalaste poliitikat, et neid tüütuid rumeenlasi ja mustlasi on kõik kohad nüüd täis - igasuguseid siia ikka lasta ei tohiks!
Nüüd paluti mind lahkelt pesu pesema ja vastutasuks saan kena õhtusöögi - miks ka mitte :-).
0 säramist:
Postitage kommentaar