Täna sattusin poole kõrvaga (mida iganes see väljend ka ei tähendaks) pealt kuulama ühte telesaadet, kus noormees esitas neiule küsimuse: "Kui sa teaksid, et sul on üks päev veel elada, siis milline see viimane päev oleks?" Ei, neiusid oli kaks. Üks neist vastas, et viiks täide oma kõik unistused või nii palju kui neid täide viia oleks võimalik. Teine ütles selgelt: "Ainult üks päev!? No ujuks ja oleks mere ääres."
Minu viimane kuu kindla teadmisega Eestis jookseb kenasti. Tuju on püsivalt hea, suhelda on lihtne ja mõnus ning seetõttu toimub ka positiivseid muutuseid. Asjad sujuvad üsna lahedalt. Ideed tulevad kui vaja. Probleeme on just parasjagu.
Huvitav miks püsivalt ei suuda siis elu kontrolli all hoida sellisel kujul? Ikka on vaja mingit Ajendit, mis suunaks. Samas siht annab ju suuna, umbropsu tormata ju võib, aga alati ei pruugi kuhugi välja jõuda. Teekond on tähtsam kui siht? No ja nii võibki arutlema jääda.
Fakt on see, et peagi ma lähen. Palju vastamata küsimusi, aga see kuulubki asja juurde. Tean parasjagu palju, et minna.
0 säramist:
Postitage kommentaar